Fincantieri kaitseb merekaableid

Pangaülekanded, pilveandmed, elekter ja maagaas liiguvad Euroopas suuresti merepõhjas: tuhandete kilomeetrite kaupa kaablites ja torujuhtmetes. Suurem osa sellest taristust on püsiva valve alt väljas. Itaalia riigi toetatud laevaehitaja Fincantieri kulutas nüüd 600 mln €, ostis neli ettevõtet ning koondas umbes 1500 spetsialisti merepõhja uuringute, allveerobotite ja seiresüsteemide alal (MarketScreener, Fincantieri). Investeering on päris. Kas see tähendab ka paremat kaitset, on teine küsimus.

Kahju märkamine ei tähenda veel parandamist

Fincantieri uus võimekus sobib hästi sellega, mida EL-i õigus nüüd nõuab. 2022. aastal vastu võetud kriitilise tähtsusega üksuste toimepidevuse direktiiv muutis kaablite ja torujuhtmete kaitse eraoperaatorite vaikseks kohustuseks olnud ülesandest avaliku julgeoleku küsimuseks (EUR-Lex).

Kaabli kaitsmiseks ei piisa siiski merepõhja skaneerimisest. Euroopal peab olema võime kahju kiiresti tuvastada, selle põhjus kindlaks teha, remondilaev kohale saada ja otsustada, kellel on õigus tegutseda. Fincantieri tugevdab esimest lüli. Ülejäänud ahel on suuresti alles ehitamisel.

EL on hakanud ka otse raha panema. Digital Voice’i andmetel eraldati ühes programmis 45,8 mln € merealuste kaablite kaitseks ja parandamiseks. Euroopa ühendamise rahastu, EL-i peamine taristurahastuse programm, on suunanud digikaablite projektidesse 347 mln € (Ecosistema Startup). Komisjoni mereturvalisuse strateegia rõhutab liikmesriikide ametkondade koostööd (European Commission). Avalikest andmetest ei nähtu aga, et Fincantieri 600 mln € tuleks EL-i kaitsefondidest või oleks seotud ühise juhtimissüsteemiga.

Itaalia ehitab tarnija, Iirimaa kannab riski

Raha ja risk jaotuvad ebaühtlaselt. Itaalia saab suurema haardega riikliku merealuse taristu tarnija. Rootsi Saab müüs Poolale kolm allveelaeva tehingus, mida Defence Nordic nimetas Rootsi kaitsetööstuse ajaloo suurimaks eksporditellimuseks. See on sama muster: riigid ostavad riistvara kiiremini, kui tekib süsteem selle ühisel kasutamisel ja koordineerimisel.

Iirimaa näitab tehingu teist poolt. Amazon Web Servicesi uus Atlandi-ülene Fastneti kaabel jõuab 2028. aastaks Corki ning teenindab pilve- ja tehisintellekti kliente üle Euroopa (Bloomberg). See tugevdab Iirimaa rolli digiväravana, kuid suurendab ka haavatavust, mida riik üksi lahendada ei suuda. USA hüperskaala pilvefirmad ja Iirimaa töökohtadele rajatud majandusmudel võidavad kaablisõlme staatusest. Julgeolekukulu jääb Iirimaa väikesele mereväele ja liitlastele, kes on valmis patrullima. Iiri ametnikud seovadki üha otsesemalt Iiri vetes toimuva majanduspoliitika ja riigikaitsega (The Irish Times).

Mida keegi veel mõõta ei oska

Kui kaabel lõigatakse läbi kaugemal kui 12 meremiili rannikust, kus lõpevad territoriaalveed, sõltub vastutusele võtmine suuresti laeva lipuriigist ehk riigist, kus alus on registreeritud, ning tõendite kogumise ahelast, mis sellistes juhtumites vaevu toimib. ÜRO mereõiguse konventsioon annab valitsustele avamerel toimuvate intsidentide puhul piiratud jurisdiktsiooni (UNCLOS). Seetõttu on ennetus ja kiire parandamine tähtsamad kui hilisem karistamine.

Mõõtmine ongi tegelik proovikivi. Avalikke andmeid ei ole selle kohta, kui kiiresti Euroopa kaablirikke avastab, kui kaua parandamine kestab või kui suur osa merepõhjast on tegelikult seire all. Ilma sellise lähtejooneta ei saa hinnata, kas Itaalia 600 mln € tööstuslik koondamine annab rohkem toimepidevust kui odavamad lahendused: lisakaablitrassid, kaablite sügavam matmine ranniku lähedal, ühised remondilaevad või rohkem patrulltunde.

Euroopa ostab võimekust enne, kui ta oskab kaitset mõõta. Fincantieri koondatud tööriistad võivad osutuda vajalikuks. Ent kuni seire, remont ja õiguslik tegutsemine pole seotud üheks toimivaks süsteemiks, kulutab Euroopa merealusele julgeolekule, mille tegelikku taset ta veel määratleda ei suuda.