Soome avab tee NATO tuumarelvadele

Alates 1. juulist võib Soome lubada liitlaste tuumarelvade sissevedu, transporti ja ladustamist oma territooriumil. Tuumalõhkepäid praegu ei tule. Muutus on õiguslik: senine karistusõiguslik üldkeeld kaob ning järgmised otsused liiguvad parlamendisaalist kaitseplaneerimise kinnistesse kanalitesse.

Soome parlament hääletas 125 poolt ja 61 vastu, et tühistada tuumaplahvatusseadmete üldkeeld (Kaleva, Yle). Varasem seadus keelas nende sisseveo, tootmise, valdamise ja kasutamise. Uus kord jätab tuumarelvad vaikimisi keelatuks, kuid lubab sissevedu, transporti ja valdamist, kui see on seotud Soome või NATO kaitsega (uutinen.ai). Helsingi sõnul ei ole kavas tuumarelvi rahuajal püsivalt Soome paigutada (RBC Ukraine).

Soome muutis seda, mida NATO võib kriisi korral tema territooriumil õiguslikult teha. Ta ei muutnud seda, mida NATO seal praegu tegelikult teeb.

Miks seadus kaalub lubadusest rohkem

NATO kollektiivkaitse tuum, artikkel 5, ütleb, et rünnak ühe liitlase vastu on rünnak kõigi vastu. Selline lubadus töötab aga ainult siis, kui väed ja varustus saavad liikuda sinna, kuhu neid vaja on, nii füüsiliselt kui ka õiguslikult. Kui riik kriminaliseerib tuumarelvad oma territooriumil, ei saa ta neid hädaolukorras vastu võtta isegi siis, kui alliansi liikmesus seda poliitiliselt eeldab. Muudatuse pooldajad Soomes põhjendasidki samamoodi: vana keeld võinuks takistada liitlasrelvade liikumist just hetkel, kui neid vajatakse, ning jätta 2023. aastal NATO-ga liitunud Soome alliansi praktikast õiguslikult kõrvale (Agora).

Geograafia teeb selle vahe oluliseks. Soome liitumine lisas NATO-le ligikaudu 1 300 km uut piiri Venemaaga. Rootsi liikmesus muutis Läänemere suuresti NATO riikidega ümbritsetud mereks. Alliansi planeerijad käsitlevad Põhja-Euroopat nüüd teise tugevdamiskoridorina Balti riikidesse, mitte ainult kitsa Poola maismaaühenduse lisana (press.lv, NATO). Soome õiguslik valmisolek on üks osa selle koridori avatuna hoidmisest.

Kõige selgema võrdluse pakub Rootsi. Stockholmil pole samasugust üldkeeldu, mida tühistada. Rootsi toetub poliitilisele tuumarelvavastasele hoiakule, kuid avab samal ajal USA-ga sõlmitud kaitsekoostöö lepinguga liitlasvägedele praktilisi võimalusi (Riksdag). Soome samm tekitab surve ka Rootsis: kui Helsingi kirjutab NATO tuumaühilduvuse seadusse, on Rootsi poliitikal raskem hoida tuumaküsimust ebamäärasena.

Kes sellest väravast läbi astub

Seadus kõrvaldas tõkke. Ta ei määranud, kes otsustab järgmised sammud, ja see ebamäärasus on oluline. NATO tuumajagamise korra järgi jäävad tuumalõhkepead USA kontrolli alla ning Washingtonile kuulub ka otsustusõigus nende kasutamise lubamise üle. Iga võimalik liikumine Soome territooriumile eeldaks USA otsust, Soome valitsuse nõusolekut ja NATO planeerimise kooskõlastust. Ükski neist sammudest ei ole ette kindel ning tõenäoliselt ei toimuks ükski avaliku hääletuse kaudu. Parlamendivaidlus oli protsessi kõige nähtavam osa; edasine liigub salastatud kaitseplaneerimisse.

Moskva vastus ja selle piirid

Venemaa reageeris teravalt. Välisministeeriumi pressiesindaja Maria Zahharova hoiatas „poliitiliste ja sõjalis-tehniliste meetmete” eest ning esitas seadusemuudatust põhjusena vastusammudeks, mis tema sõnul muudaksid Soome haavatavamaks (Fakti, Infobae). Seni nähtav konkreetne pilt viitab pigem tavavägede tugevdamisele kui kontrollitud tuumavastupaigutusele: RFE/RL kirjutas uuest Vene sõjalisest taristust Novaja Vilga lähedal ja kasvavast murest garnisonitegevuse pärast NATO põhjapiiril (RFE/RL).

Leedu meediale viidatud NATO luureametnik sõnastas hinnangu otse: Moskva kasutab tuumaretoorikat, sest tal on vähem muid survevahendeid (LRT). See hinnang peab ainult seni, kuni Venemaa vastus piirdub sõnadega.

Soomel ei ole tuumarelvi. Järgmine küsimus on, kas NATO kasutab kunagi õigusruumi, mille Helsingi lõi. Selle üle otsustavad salastatud planeerimisstruktuurid, kahepoolsed läbirääkimised ja valitsustasandi kokkulepped, mitte uus nimeline hääletus parlamendis. Soome pani tuumavalmiduse küsimuse parlamendi ette. Suur osa selle ümber ehitatavast heidutusarhitektuurist sellist demokraatlikku jälge ei jäta.