Soome lubas avada tuumajäätmete hoidla

Tuumareaktoris toodavad elektrit uraanist keraamilised graanulid, mis on pakitud metallist kütusevarrastesse. Kui kütus on ära kasutatud, jäävad vardad tugevalt radioaktiivseks ja kuumaks. Enne edasist käitlemist peavad need aastaid jahtuma veega täidetud basseinides. Kõik tuumaenergiat kasutavad riigid on lubanud sellisele materjalile püsiva lahenduse leida. Seni jäi see lubadus enamasti tulevikku. Soome viis selle nüüd praktilisse faasi.

Soome valitsus andis Posiva Oy-le kasutusloa kasutatud tuumkütuse lõppladestule Olkiluotos pärast seda, kui tuumaohutusamet STUK lõpetas positiivse ohutushinnangu. Rajatis kannab nime Onkalo. Selle ettevalmistus on kestnud aastakümneid: ehitusloa sai Soome 2015. aastal, Posiva esitas kasutusloa taotluse 2021. aasta lõpus. Järelevalveasutuste hinnangul saab süsteem nüüd liikuda projekteerimisest kontrollitud käitamise poole. Esimene kapsel ei lähe maa alla kohe: enne seisavad ees katsetused ja kasutuselevõtu etapid. Kuid vahe „kasutusluba olemas” ja „kas üldse proovida” vahel on tuumapoliitikas suur.

Keldri veekindlustus tulevikuks, mida keegi ei kontrolli

Onkalot ei tasu kujutleda lukustatud uksega varakambrina. Loogika sarnaneb pigem keldri veekindlustamisega ajaks, mil keegi seda enam kontrollida ei saa: mitu kaitsekihti, millest igaüks peab toimima ka siis, kui mõni teine nõrgeneb.

Kasutatud kütus suletakse malmist sisuga kapslisse, mille ümber on vaskkest. Kapsel asetatakse auku, mida ümbritseb bentoniitsavi. See savi paisub veega kokku puutudes ja moodustab tiheda tõkke, mis takistab põhjaveel metallini jõuda. Tunnelid täidetakse kinni ning kogu süsteem paikneb umbes 400–450 meetri sügavusel stabiilses aluskivimis (IAEA Bulletin, Posiva). Ükski kiht ei pea olema veatu eraldi. STUK hindab nende koosmõju.

Sellist mitmekihilist lahendust nimetatakse KBS-3 meetodiks. Selle töötasid aastakümnete jooksul välja Soome ja Rootsi programmid (SKB). Onkalot eristab teadusprojektist see, et tööstuslik lõppladestusahel liigub nüüd päriselt kommertstuumaelektrijaamade kasutatud kütuse käitlemise poole. IAEA on nimetanud Soome programmi üheks oma valdkonna arenenumaks.

Võrdluspunkt, mida Euroopa ei saa eirata

Onkalo võtab vastu ainult Soome kasutatud tuumkütust. Soome seadus ei luba välismaiseid jäätmeid importida. Ometi muudab otsus kogu Euroopa arutelu. Tuumaenergia on kliimapoliitika ja energiajulgeoleku tõttu taas päevakorral ning jäätmeküsimus on olnud selle tugevaim poliitiline vastuväide. Tuumaenergia toetajad saavad nüüd viidata kasutusloaga rajatisele, mitte ainult teoreetilisele lahendusele.

Rootsi on järgmine lähim kandidaat. Valitsus kiitis SKB lõppladestu kava heaks 2022. aastal, samuti KBS-3 meetodil, kuid Forsmarki ehitus vajab veel asukohapõhiseid menetlusi SSM-ilt.

Prantsusmaa Cigéo lõppladestu lahendab teistsugust probleemi. Prantsusmaa töötleb kasutatud tuumkütust ümber, eraldades taaskasutatava tuumamaterjali ja jättes järele eraldi kõrge radioaktiivsusega jäätmed. Projekti hinnanguline maksumus on 33,36 miljardit eurot 151 aasta jooksul ning seda saadab lahendamata kohalik vastuseis.

Poola ja Itaalia näitavad teravamat kontrasti. Poola liigub esimese reaktori ehitamise poole ning sihib esimese betoonivalu ajaks 2028. aastat, kuid sama selget lõppladestuskava pole näha. Itaalia sulges oma reaktorid aastakümneid tagasi ja arutab nüüd tuumaenergia juurde naasmist, samal ajal kui varasemad jäätmed püsivad ajutises ladustamises. Euroopa uued tuumalubadused kõlavad teisiti, kui üks riik on kütusetsükli tagumise otsa juba läbi töötanud.

Mida kasutusluba ei taga

Lõppladestu peab kestma kauem kui inimeste loodud institutsioonid. Teadlased modelleerivad, kuidas vesi, metall, savi ja kivim käituvad kümnete või sadade tuhandete aastate jooksul. Kas vask korrodeerub oodatust kiiremini? Kas tulevane jääaeg võib suruda mandrijää maapinnale ja muuta tunnelite kohal põhjavee liikumist ning keemiat? Need küsimused jäävad avatuks (STUK, IAEA Bulletin). Kasutusluba on tugevaim kindlus, mida tänapäevane riik saab anda. See ei ole tõestus kogu ohuperioodi kohta.

Usutav jäätmelahendus ei tee tuumaenergiat ka odavaks ega kiireks. Rootsi arutelu uute reaktorite riikliku toe ja riskijagamise üle näitab, et rahastamine on eraldi vaidlus. Soome ei lahendanud tuumaenergia majandusmudelit. Küll aga näitas ta, milline näeb välja jäätmetee, kui riik hoiab seda suunda aastakümneid. Euroopa vaidluses tuumaenergia uue võimaluse üle võib see institutsionaalne järjekindlus kaaluda rohkem kui järgmine reaktori väljakuulutamine.