Soome lõpetas tuumarelvakeelu häältega 125-61

Kaks põlvkonda toetus Põhjamaade julgeolekupoliitika kahele eeldusele: suurriikide sõjalistest blokkidest hoitakse eemale ja tuumarelvi Põhjamaade pinnale ei lubata. Soome loobus esimesest põhimõttest 2023. aastal, kui liitus NATO-ga. 17. juunil 2026 loobus parlament ka teisest. Häältega 125 poolt ja 61 vastu tühistasid Soome seadusandjad riigi üldise tuumarelva keelu, lubades nende sisseveo, transpordi ja valdamise kaitsega seotud juhtudel (Yle, Bloomberg). Ühtegi lõhkepead see otsus kohe Soome ei too. Küll aga muutus Põhja-Euroopa heidutuse õiguslik raam.

Mida seadus muudab

Soome senine tuumaenergiaseadus käsitles kuriteona tuumalõhkeseadeldise riiki toomist, transporti, valdamist ja valmistamist. Reform kustutab selle üldkeelu ning muudab karistusseadustikku nii, et sissevedu, transport, üleandmine ja valdamine ei ole enam kuriteod, kui need on seotud Soome sõjalise kaitse, NATO kollektiivkaitse või liitlaste koostööga (Kaleva, Euronews). Tuumarelva valmistamine ja kasutamine jäävad kuriteoks. See tähendab, et Soome ei ava teed oma tuumarelva loomiseks.

Kaitseminister Antti Häkkänen ütles Yle teatel, et muudatus võimaldab „NATO tuumaheidutuse täielikku kasutamist”. Parlamendi kaitsekomisjon rõhutas, et Soome tuumarelva leviku tõkestamise kohustused jäävad kehtima ning otsustusõigus püsib Soome riigiasutustel. Praktiline mõju on kitsam, kui pealkirjadest paistab: parlament kõrvaldas sisemaise õigusliku takistuse, mis võinuks kriisis liitlaste tuumategevust blokeerida. Tegelik tuumarelva liikumine eeldaks endiselt eraldi poliitilist otsust Helsingis ja tuumarelva omava liitlase valmisolekut (NATO).

Rootsi ebamugav positsioon

Hääletus paneb surve alla Soome naabri. Rootsi liitus NATO-ga ilma seadusliku tuumarelva keeluta, kuid hoiab poliitilist lubadust, et rahuajal tuumarelvi riiki ei paigutata. See positsioon on nüüd nähtavamalt haavatav: poliitilist lubadust saab muuta vaiksemalt kui seadust, kuid Soome näitas, et ka seadused muutuvad, kui ohutaju muutub.

Rootsi parlamendiaruteludes on see pinge juba näha. Kriitikud väidavad, et ametliku keelu puudumine jätab täitevvõimule liiga suure otsustusruumi (Riksdagen). Kaks Põhjamaade naabrit on nüüd sama alliansiküsimuse ees eri aruandlusraamides: üks tühistas seaduse, teine toetub lubadusele, mis võib vaikselt kaduda.

Järelevalve lünk

Soome reformi tugevaim kriitika puudutab demokraatlikku järelevalvet. Opositsioonipoliitikud ja kodanikuühendused väitsid, et valitsus ei määratlenud piisavalt, kes tulevasi tuumaotsuseid volitab (New York Times). Kas transiit vajab uut parlamendihääletust või piisab valitsuse otsusest? Millised aruandekohustused kehtivad? Avalikest dokumentidest selget vastust ei paista.

Prantsusmaa loeb seda muutust omal viisil. President Emmanuel Macron on kutsunud Euroopa liitlasi arutama tuumaküsimusi tõsisemalt ka väljaspool USA kaitsevarju. Soome seadusemuudatus annab Pariisile kasuliku näite: EL-i eesliiniriik tunnistab nüüd, et heidutus peab olema õiguslikult kasutatav, mitte ainult kõnedes toetatud. Soome ametnikud põhjendasid reformi siiski rangelt NATO-ga ühildumisega, mitte sammuna Prantsusmaa juhitud Euroopa heidutuse poole. Sama piiri tõmbas NATO peasekretär Mark Rutte, märkides, et Prantsusmaa ei kuulu tuumaplaneerimise gruppi ehk organisse, kus liitlased tuumapoliitikat koordineerivad (NATO). Soome kõrvaldas õigusliku tõkke, kuid hääletus jättis vastuseta, milline liitlane sellest läbi astub, kelle juhtimisel ja millise demokraatliku kontrolliga.