Soome otsib Prantsusmaalt tuumakilpi

Soome peab kõnelusi Prantsusmaa tuumaheidutuse raamistikuga liitumiseks. Taustal on Helsingis süvenev arusaam, et USA vähendab oma rolli Euroopa julgeolekus. Peaminister Petteri Orpo kinnitas kõnelusi 3. juunil; samal nädalal kohtus kaitseminister Antti Häkkänen Prantsuse sõjaväejuhtidega (YLE). Orpo sõnastas põhjuse juba varem: USA „vähendab päriselt oma osalust” Euroopa kaitses.

Soome maismaapiir Venemaaga on 1 340 km pikk, pikem kui ühelgi teisel NATO liikmel. Prantsusmaa käivitas 2026. aasta märtsis oma dissuasion avancée ehk ettepoole toodud heidutuse raamistiku, pakkudes Euroopa liitlastele kahepoolseid kokkuleppeid, mis seovad nad Prantsuse tuumaarsenali poliitilise mõjuga (IFRI). Rootsi, Taani, Norra ja Poola on juba liitunud. Soome lisandumine looks Põhjala ahela, mis ulataks Prantsuse heidutuskohustused üle NATO kirdepiiri.

Sümbol ilma juhtnuppudeta

Iga riik peab Pariisiga eraldi kahepoolse lepingu. Partnerid saavad kriisi ajal poliitilisi konsultatsioone, vaatlejakohad Prantsuse tuumaõppustel ning tavaväelise koostöö Prantsuse tuumaplatvormide kaitseks. Tõsise eskalatsiooni korral võib Prantsusmaa paigutada tuumavõimekusega lennukeid partnerite lennubaasidesse (NATO Association of Canada, Euronews).

Otsustamisõigus jääb siiski Prantsuse presidendile. Sihtmärkide valik ja tuumarelva kasutamine on ainult Pariisi käes. Ükski partner ei saa automaatset kaitsegarantiid. Prantsusmaa „euroopastab oma jõu strateegilist tähendust”, kuid jätab „kõik riikliku ainukontrolli mehhanismid” alles (Eurasia Review).

Prantsuse kaitseajakiri Le Rubicon kirjutas, et raamistik ei anna partneritele „vähemalt praegu mingit sisulist eelist”, samal ajal kui Prantsusmaa saab ligipääsu baasidele ja poliitilist legitiimsust (Le Rubicon). Saksamaa rahu-uuringute instituut PRIF sõnastas kriitika teravamalt: tegemist on „riskide ja kulude jagamisega Prantsusmaaga ilma usutava heidutusvõiduta” (PRIF).

Kaks tuumavarju, üks piir

Soome ees on ka teine pakkumine. Financial Times teatas 2. juunil, et USA ametnikud arutavad NATO senise tuumajagamisprogrammi laiendamist uutesse riikidesse; suurimat huvi tunnevad Poola ja Balti riigid (Defense News). See mudel toimib teistmoodi: vastuvõtjariigi sertifitseeritud lennukid kannavad USA vabapommitüüpi tuumarelvi ning relva kohaletoimetamises osalevad nii Washington kui ka vastuvõtjariik.

Orpo on esitanud kahte rada ühitatavana. Tema avalik loogika on, et Euroopa peab kasvatama oma kaitsevõimet, säilitades samal ajal koostöö Washingtoniga. CSIS hoiatas analüüsis, et tulemus võib jagada Euroopa konkureerivateks Ameerika ja Prantsuse tuumalaagriteks, kus riigid asetuvad eri leeridesse lennukiparkide ja poliitilise joondumise järgi (CSIS).

Enne kumbagi rada tuleb muuta Soome seadust. 1987. aasta tuumaenergiaseadus keelab tuumalõhkekehade impordi täielikult. Valitsus esitas 23. aprillil parlamendile eelnõu, mis lubaks tuumarelvi sõjalise kaitse eesmärgil (YLE). Parlament peab muudatuse heaks kiitma; hääletust oodatakse sügisel.

Moskva on oma hoiaku juba välja öelnud. Asevälisminister Sergei Rjabkov hoiatas mais, et partnerriigid satuvad „meie strateegilise heidutuse eest vastutavate sõjaväelaste lähema tähelepanu alla” (TASS). Prantsuse mägiüksused harjutavad juba Soome Lapimaal, Venemaa piiri lähistel (Le Monde). Sõjaline kohalolu kasvab enne, kui leping on allkirjastatud.

Soome parlament otsustab sügisel, kas Prantsuse tuumaheidutuse strateegiline kaal on piisav olukorras, kus Venemaa piir on 1 340 km pikk, kuid relvad, lennukid ja käsuõigus jäävad kellegi teise kätte.