Soome kaalub Prantsusmaa tuumalepet

Euroopa tuumaheidutus on aastakümneid toetunud kahele sambale: USA tuumarelvadele viies liitlasriigis ja Prantsusmaa enda arsenalile, mille kasutusotsus on alati olnud Pariisi käes. Kolme kuuga on Prantsusmaa seda jaotust muutnud. Kümne riigi tuumakonsultatsioonide raamistik ulatub nüüd Kreekast Norra Arktikani. Partneritele pakutakse dialoogi, õppusi ja strateegilist lähedust, kuid mitte kaitsegarantiid.

Norra allkirjastas 27. mail Narviki kokkuleppe ja sai president Emmanuel Macroni dissuasion avancée ehk eelnihutatud heidutuse üheksandaks partneriks (Norwegian Government). Päev hiljem kinnitas Soome kaitseminister Antti Häkkänen, et Helsingi hindab ametlikult raamistikuga liitumist (CSIS). Kui Soome liitub, osalevad kõik Põhjamaad esimest korda Prantsusmaa juhitud tuumaraamistikus.

Konsultatsioon, mitte tuumavihmavari

„Tuumavihmavari” tähendab automaatsele kaitsele viitavat lubadust. Prantsusmaa pakub kitsamat mudelit. Partnerid sisenevad kahepoolsetesse juhtrühmadesse, kus arutatakse tuumastrateegiat, jälgivad Prantsusmaa tuumaõppusi ning lepivad sellega, et kriisi korral võivad nende territooriumile ajutiselt saabuda tuumavõimekusega Rafale hävitajad.

Partnerid ei saa oma pinnale tuumarelvi, neile ei jagata sihtmärke ja neil puudub sõnaõigus relva kasutamise üle. Lõplik otsus jääb üksnes Prantsusmaa presidendile (IFRI, Hudson Institute).

NATO senine tuumarelvade jagamise kord toimib teisiti. USA B61 pommid asuvad Belgia, Saksamaa, Itaalia, Hollandi ja Türgi hoidlates ning vastuvõtvate riikide piloodid harjutavad nende kasutamist kahevõtmelise loa alusel, mis nõuab nii USA kui ka kohaliku riigi nõusolekut (NATO).

Prantsusmaa mudelis jäävad lõhkepead, otsustusõigus ja strateegiline ebamäärasus Pariisi. Norra avalikud piirangud näitavad selle mudeli sisu: rahuajal ei paigutata Norra pinnale tuumarelvi, Norra ei rahasta Prantsusmaa tuumaprogrammi ning peamiseks heidutuseks jääb NATO (Norwegian Government).

Laienemist veab Washingtoni tagasitõmbumine

Trumpi administratsioon teatas mais, et vähendab USA sõjaaja kohustusi NATO Force Modeli all. See mudel kirjeldab vägesid, mille liitlased kriisi korral ette valmis lubavad. Washington tühistas kavandatud maaväebrigaadi saatmise Poolasse ja loobus kaugmaarakettide paigutamisest Saksamaale (ECFR). Iga selline samm suurendab Prantsusmaa pakkumise poliitilist väärtust.

Sama nihe paistab sisepoliitikas. Saksamaal toetavad rohelised, kelle poliitiline identiteet kujunes tuumavastasel liikumisel, nüüd ühist Euroopa tuumaheidutust. Partei kaasesimees Franziska Brantner on kutsunud looma Prantsuse-Saksa tuumarelvade koordineerimismehhanismi (table.media). 2025. aasta juunis tehtud Forsa küsitluses toetas 64% sakslastest Euroopale USA-st sõltumatut heidutust (La Voz de Galicia).

Põhjamaades on loogika otsesem. Kui Rootsi, Taani ja Poola liitusid märtsis, kasvas Norra jaoks Venemaa põhjatiival üksi jäämise hind. Helsingi arvestus muutus kohe pärast Oslo allkirja. Soomel on EL-i pikim maismaapiir Venemaaga ning valitsus muudab praegu 1987. aasta seadusi, et lubada sõjaajal tuumarelvade transiiti (Finnish Government).

Usutavuse aritmeetika

Prantsusmaal on ligikaudu 290 tuumalõhkepead. Venemaal on neid hinnanguliselt 5 580 (Cambridge/EJIS). Macron teatas märtsis, et Prantsusmaa suurendab oma arsenali, kuid lõpetas samal ajal koguarvu avaldamise (Le Monde, IFRI). Arsenali kasvatamise signaal rahustab partnereid ja salastamine raskendab Venemaa planeerimist, kuid jõudude vahekorda see põhimõtteliselt ei muuda.

Cambridge’i ülikooli uuring osutab vastuolule: Prantsusmaa ehitas oma tuumajõu just seetõttu, et ei usaldanud täielikult USA tuumavihmavarju. „Kui Prantsusmaa ise kahtles USA laiendatud heidutuse usaldusväärsuses,” küsivad teadlased, „miks peaksid Euroopa liitlased täielikult usaldama Prantsusmaa tuumagarantiid?” (Cambridge/EJIS).

Riigid liituvad pigem seetõttu, et kõrvale jäämine maksab rohkem kui sees olemine, mitte seetõttu, et nad eeldaksid Prantsusmaalt raketilööki Tromsø kaitseks. Euroopa tuumakorralduse suurim ümberkujundamine ühe põlvkonna jooksul on toimunud parlamentidest mööda: Prantsusmaa märtsikuine doktriinimuutus ei saanud parlamendi hääletust (info.fr). Ka Norra parlamenti Stortingit ei kaasatud.

Tulevane Prantsusmaa president võib määratleda „elulised huvid” nii, et partnerite territoorium jääb neist välja, ja õiguslik takistus selleks puudub. Partnerid, kes liitusid signaali pärast, võivad avastada, et signaal oligi kogu tehing.