Viis liitlast blokeerisid Ukraina 0.25% abimiinimumi

NATO peasekretär Mark Rutte tegi aprilli lõpus ettepaneku, et iga liitlane eraldaks Ukraina sõjaliseks kaitseks igal aastal vähemalt 0,25% SKP-st. Selle blokeerisid viis riiki: Suurbritannia, Prantsusmaa, Itaalia, Hispaania ja Kanada. Rutte tunnistas 20. mail, et plaan „ei saa konsensust ja seega ei tööta“. Ettepanek on sisuliselt surnud, kuid jättis nähtavale NATO sisemised murdejooned.

Rindeliini ja mugava tagala vahe

Kui kõik 32 liitlast oleksid miinimumi täitnud, ulatunuks Ukraina iga-aastane sõjaline abi umbes 143 miljardi dollarini. See oleks ligi kolm korda rohkem kui 2025. aastal antud 45 miljardit dollarit. Plaani blokeerinud riigid kulutavad oma majanduse suurusega võrreldes üldjuhul vähem. Prantsusmaa sõjaline panus alates 2022. aastast moodustab kogu sõja peale kokku ligikaudu 0,3% SKP-st. Suurbritannia Starmeri valitsuse lubatud 3 mld naela aastas tähendab umbes 0,1% SKP-st. Itaalia panus on veel väiksem.

Miinimumi toetasid riigid, kes seda taset juba ületavad. Eesti, Läti, Leedu, Poola, Holland, Taani ja Norra olid ettepanekuga nõus (The Telegraph, NATO stenogramm, 21. mai). Eesti kulutab kaitsele tervikuna 5% SKP-st ja algatas 0,25% sihi aastaid enne seda, kui Rutte selle üle võttis. Poola kaitsekulud ulatuvad 4,8% SKP-st. Need riigid maksavad rohkem, sest nende ohuhinnang on vahetu.

Rutte ütles selle tasakaalustamatuse Helsingborgi välisministrite kohtumisel avalikult välja: kuus või seitse riiki kannavad põhiraskust. Ülejäänud ei kanna.

Viis vetot, erinevad arvutused

Prantsusmaa ehitab paralleelset julgeolekuarhitektuuri. Macroni 2026. aasta märtsi „dissuasion avancée“ doktriin laiendab Prantsuse tuumakoostööd kaheksale liitlasriigile, jätmata stardiotsust teiste kätte. Pariis eelistab Ukrainale mõeldud EL-i 90 mld € laenu, mis kiideti heaks aprillis, sest EL-i instrumendid annavad Prantsusmaale rohkem mõju kui NATO kohustuslikud sihid. Eelarvepuudujääk, 5,1% SKP-st, annab poliitilise katte. See on üle Maastrichti piiri ehk EL-i reegli, mille järgi puudujääk peaks jääma alla 3%. Samas otsustas Prantsusmaa mitte kasutada kaitsekulude erandit, mida 17 teist liikmesriiki on kasutanud, et jätta kaitsekulud samadest eelarvereeglitest välja. Piirang on valikuline.

Suurbritannia surve oli teistsugune. Starmeri valitsus leevendas samal ajal Vene päritolu diisli ja lennukikütuse sanktsioone üldise kaubandusloa kaudu, mil London blokeeris abimiinimumi. Luba anti vastusena Hormuzi väina sulgemisest tekkinud kriisile ning on vormiliselt tähtajatu. Opositsioonijuht Badenoch sõnastas vastuolu parlamendis: „Miks on Venemaa nafta vastuvõetav, aga Aberdeeni nafta mitte?“ Suurbritannia tegelik Ukraina abi jääb selgelt alla 0,25% taseme, mida London ei tahtnud toetada.

Itaalia kasutas abivaidlust läbirääkimiskaardina. Meloni sidus Itaalia osalemise SAFE-is, EL-i uues kaitseotstarbelises laenuprogrammis, millega liikmesriigid saavad ühiselt relvaoste rahastada, Brüsseli nõusolekuga anda Roomale energiahindade puhul paindlikkust. Itaalia kaitseminister Crosetto survestas samal ajal avalikult rahandusministeeriumi, et see võtaks programmi vastu selle enda tingimustel.

Saksamaa, keda Rutte kiitis, asub vahepealsel positsioonil. Berliin kavandab 2027. aastaks Ukrainale 11,6 mld €, mis teeb umbes 0,26% SKP-st. Kuid eelarveplaanis langeb summa 2028. aastaks 8,5 mld euroni, jäädes alla Rutte pakutud piiri. Kiitus käib praeguse käitumise, mitte siduva kohustuse kohta.

Pääsetee

EL-i 90 mld € laen loob arvestusliku halli ala. Esimesest osast on 28,3 mld € ette nähtud sõjalisteks vajadusteks ning esimest väljamakset oodatakse juunis. EL-i liikmed saavad väita, et nende osa ühisest Euroopa laenust on samuti Ukraina toetamine. Nii liigub kulu riiklikest kaitse-eelarvetest EL-i bilanssi. Just seda paindlikkust püüdis Rutte miinimummäär piirata.

Ankara tippkohtumine 7.–8. juulil peab nüüd tegelema küsimusega, mida NATO eelistaks avalikult vältida: kas allianss suudab toimida kollektiivse julgeolekutagatisena, kui suurimad liikmed kulutavad süstemaatiliselt liiga vähe ohule, millega väiksemad liikmed elavad iga päev. Rutte võib proovida pehmemat varianti, vabatahtlikku lubadust või poliitiliselt kinnitatud sihti ilma konsensuseta. Andmed on juba nähtaval. Rindeliini riigid ei palu enam viisakalt.