Viis EL-i valitsust eiravad kinnipidamishoiatusi

Viis EL-i valitsust tahavad paigutada tagasilükatud migrandid kinnipidamiskeskustesse väljaspool Euroopat. Mõte on poliitiliselt lihtne: viia inimesed Euroopa piiridest välja, kuid jätta õiguslik vastutus vormiliselt enda kätte. Taani, Austria, Saksamaa, Kreeka ja Holland liiguvad kolmandatesse riikidesse kavandatavate „tagasisaatmiskeskustega” edasi, kuigi Euroopa Nõukogu inimõiguste volinik hoiatas ametlikult, et sellised skeemid võivad tuua kaasa väärkohtlemise, meelevaldse kinnipidamise ja ebaseadusliku väljasaatmise riski (Council of Europe, Reuters via Global Banking & Finance).

Voliniku hoiatus on soovituslik. Valitsused teavad seda. Seni pole aga ükski neist näidanud, et väljaspool Euroopat toimiv kinnipidamismudel peab kohtutes vastu või suurendab tegelike tagasisaatmiste arvu.

Itaalia lõi eeskuju, mitte tõendi

Mudeli lähtekoht on Itaalia kokkulepe Albaaniaga. Selle järgi menetletakse merel kinni peetud inimesi Albaania territooriumil asuvates keskustes, kuid Itaalia jurisdiktsiooni all. See muutis seni äärepealse idee poliitikaks, mida toetab 19 liikmesriiki. Need riigid survestavad Euroopa Komisjoni, EL-i täitevvõimu, seadustama kokkulepped, mis lubaksid tagasilükatud migrante hoida väljaspool liitu. Euroopa Parlament on kiitnud heaks reformi, mis võimaldab selliseid keskusi välisriikides (Internazionale/Reuters).

Poliitiline hoog on olemas. Toimivuse tõendit ei ole. Itaalia kohtud on blokeerinud Albaania keskustega seotud üksikuid kinnipidamisi ja üleviimisi. Inimõigusorganisatsioonid on juhtinud tähelepanu nõrgale ligipääsule advokaatidele ja pereliikmetele (Amnesty Piemonte/VdA). Komisjon avaldas Itaalia üleviimiste kohta hinnangu, kuid põhiproov on endiselt lahendamata: kas keskused suudavad liigutada rohkem kui mõne inimese, ilma et kohtud protsessi peataksid (European Commission Italy). Avalikku koondandmestikku selle kohta, kui palju inimesi üle viidi, kui kaua neid kinni peeti või kui paljud tegelikult tagasi saadeti, ei ole.

Austria siseminister Gerhard Karner on lubanud kinnitatud partnereid 2026. aasta lõpuks ja esimesi üleviimisi 2027. aastaks. Ajakirjanduslikud ülevaated ei ole aga leidnud ühtki nimetatud kolmanda riigi partnerit, allkirjastatud lepet ega avaldatud plaani selle kohta, kes keskusi juhib, kes neid kontrollib ja mis juhtub siis, kui kohtud sekkuvad (Heute, taz). Need on poliitilised tähtajad, mitte elluviimise verstapostid.

Tegelik piirang on kohtutes, mitte volinikes

Volinik Michael O'Flaherty ei nõudnud valitsustelt plaanide peatamist. Ta seadis enne üleviimisi neli tingimust: eelnev inimõiguste riskihinnang, pidev sõltumatu järelevalve, siduvad kokkulepped jõustatavate õiguskaitseklauslitega ning täielik parlamentaarne ja kohtulik kontroll (Council of Europe). Ükski viiest valitsusest ei ole avalikult näidanud, et need tingimused on täidetud.

Euroopa Nõukogu, mis on EL-ist eraldi tegutsev Euroopa inimõiguste organisatsioon, ei saa liikmesriigi poliitikat vetostada. Euroopa Inimõiguste Kohus saab aga anda kiireloomulisi korraldusi, mis peatavad konkreetse inimese väljasaatmise, kui teda ähvardab piinamise või ebainimliku kohtlemise vahetu risk (ECtHR Rule 39). EL-i õiguses kehtib endiselt mittetagasisaatmise põhimõte: absoluutne keeld saata inimest kohta, kus teda ähvardab piinamine või surm. Seda saavad jõustada riiklikud kohtud ja Euroopa Liidu Kohus (FRA case note on C-431/24). Ministrid võivad leppeid allkirjastada, kuid kohtud saavad väljasaatmised peatada. Õiguslik kohustus jääb väljasaatvale riigile.

Kreeka paneb kaitsemeetmete usutavuse proovile

Kreeka näitab vahet poliitilise eesmärgi ja varasema tegevuspraktika vahel. Ateena toetab tagasisaatmiskeskusi, kuid on samal ajal liikmesriik, kus Frontexi enda põhiõiguste amet on avanud kõige rohkem uurimisi võimalike migrantide õiguste rikkumiste kohta (Le Monde, To Vima). Ateena lükkab süüdistused tagasi. Kuid sisuline küsimus jääb: kui kaitsemeetmed on pinge all juba EL-i territooriumil, mis juhtub siis, kui menetlus viiakse riiki, kus institutsionaalne järelevalve on nõrgem?

Euroopa muster on selge. Valitsused suudavad rändepoliitika nähtava osa viia piiride taha kiiremini, kui nad suudavad sinna viia õigusliku vastutuse. Tagasisaatmiskeskused lahendavad siseministrite jaoks nähtavuse probleemi ja neil on poliitiline toetus. Puudu on valitsuste andmed, mis näitaksid, et mudel toob rohkem tagasisaatmisi kui olemasolevad menetlused. Puudu on ka ülesehitus, mille kohtud oleksid laiemas mahus heaks kiitnud. Just see tõend, mitte voliniku kiri, määrab, kas väljaspool Euroopat kinnipidamisest saab EL-i poliitika või poliitiline lavastus.