Viis EL-i riiki seadsid tagasisaatmiskeskustele tähtaja

Taani, Saksamaa, Holland, Austria ja Kreeka kohtusid 4. septembril Kopenhaagenis ning teatasid ühisest mudelist, millega lükatud varjupaigataotlejad saadetaks EL-ist väljaspool asuvatesse keskustesse. Esimesed üleviimised peaksid nende plaani järgi toimuma 2027. aasta lõpuks. Viis valitsust nimetasid seda läbimurdeks. Otsustavat osapoolt ehk riiki, kes inimesed tegelikult vastu võtaks, pole aga nimetatud, lepingut pole allkirjastatud ja tingimusi pole kinnitatud (Euractiv, WCAX/AP).

Nagu neljapäeval kirjutasime, koordineerisid viis ministrit tegevust alates augustist. Kopenhaagenis liiguti poliitilisest loosungist ühiste tööpõhimõteteni, mitte veel toimiva keskuseni.

Kolm põhimõtet, mitte ühtegi aadressi

Kokku lepitud raamistik toetub kolmele lubadusele: keskused peavad vähendama ebaseaduslikku rännet ja nõrgestama inimsmugeldajate võrgustikke, vastama EL-i õigusele, rahvusvahelistele kohustustele ja inimõigustele ning tooma kasu ka vastuvõtjariigile (Berlingske, Kleine Zeitung). Hollandi delegatsiooni sõnul oleksid kavandatavad keskused avatud: seal viibijad saaksid elada ja töötada, tegemist ei oleks kinnipidamisasutustega (NRC).

Iga minister rõhutas kiirust. Taani minister Morten Bødskov ütles, et Taani eeldab valmisolekut esimesteks üleviimisteks 2027. aasta lõpuks. Saksamaa minister Alexander Dobrindt tahab kokkulepet juba tänavu. Austria minister Gerhard Karner soovib vähemalt ühe vastuvõtjariigi kokku leppida 2026. aasta lõpuks (UIM Denmark, DW, Heute). Neil tähtaegadel pole veel diplomaatilist alust. Rwanda kinnitas viie riigi delegatsiooni visiiti ja läbirääkimiste jätkumist, kuid ajakava ei pakkunud (Euractiv). Ugandat on nimetatud võimaliku kandidaadina, kuid avalikku kinnitust pole. Euroopa Komisjon osales Kopenhaagenis vaatlejana, mitte läbirääkijana: Brüssel jälgib protsessi, kuid läbirääkimiste risk jääb pealinnadele (EC Audiovisual).

Õigus lubab üleviimist, kuid mitte vastutusest vabanemist

Keskused töötaksid EL-i uue tagasisaatmismääruse alusel. Euroopa Parlament, EL-i otsevalitav seadusandlik kogu, kiitis määruse tänavu heaks. Määrus annab liikmesriikidele uue õiguse: täitmisele pööratava tagasisaatmisotsusega inimese võib saata kolmandasse riiki ka siis, kui tal puudub selle riigiga seos. Tingimus on, et vastuvõtjariik on sellega ametlikult nõustunud ja täidab inimõiguste standardeid (European Parliament, SWP). Määrus vajab veel liikmesriikide ametlikku heakskiitu nõukogus, kus EL-i ministrid hääletavad õigusaktide üle. Seda oodatakse tõenäoliselt sügisel (Euronews).

Inimese füüsiline viimine EL-i territooriumilt välja ei kustuta saatjariigi kohustusi, mis tulenevad EL-i põhiõiguste hartast ja Euroopa inimõiguste konventsioonist (SWP, EU Migration Law Blog). Ükski kokkulepe ei täpsusta veel, kelle hoole all inimesed keskustes oleksid, kes korraldab edasise tagasisaatmise, kui päritoluriik inimest endiselt vastu ei võta, või mis saab siis, kui vastuvõtjariik rikub kaitsemeetmeid. Bødskovi sõnul jälgiksid keskusi IOM ja UNHCR. AP teatel ei olnud UNHCR-ile detaile esitatud ning IOM-i sõnul olid arutelud alles uurivas faasis (WCAX/AP).

Taanil on lisatakistus. Riigi pikaajaline EL-i justiitskoostöö erand tähendab, et Taani toetab mudelit poliitiliselt, kuid peab tagasisaatmismääruse kasutamiseks astuma eraldi õigusliku sammu. Ühelgi teisel viiest riigist seda takistust pole (European Parliament Denmark).

Senised näited hoiatavad rakenduslõhe eest

Poliitika vastab tegelikule probleemile. Eurostati andmetel tegid EL-i riigid 2024. aastal 453 000 lahkumisettekirjutust, kuid viisid ellu vaid 110 000 tagasisaatmist EL-i-välistesse riikidesse. Komisjoni enda hinnangul oli 2025. aasta tagasisaatmismäär 28%. See on kümnendi kõrgeim tase, kuid tähendab siiski, et ligi kolm neljast lahkumiskohustusega inimesest jäi EL-i (EPRS).

Lähimad varasemad näited näitavad, kui suur on vahe kavatsuse ja teostuse vahel. Itaalia Albaania kokkuleppe alusel on pärast keskuse muutmist tagasisaatmisrajatiseks 2025. aasta märtsis üle viidud ligikaudu 500 inimest. Algne eesmärk oli 3000 inimest kuus (Euronews, Pagella Politica). Ühendkuningriigi Rwanda skeem tõi kaasa neli vabatahtlikku üleviimist, enne kui sellest loobuti pärast ülemkohtu järeldust, et inimestel on tegelik tagasisaatmise oht kohta, kus neid võib ähvardada kahju. Amnesty International hoiatas, et Rwanda või Uganda keskused võivad mõlema riigi dokumenteeritud inimõiguste olukorra tõttu muutuda „julmadeks mustadeks aukudeks” (Amnesty).

Prantsusmaa ja Hispaania näitavad, kus on koalitsiooni piirid EL-i suurte riikide seas. Emmanuel Macron nimetas õigusakti ebatõhusaks ja Euroopa väärtustega vastuolus olevaks. Hispaania peaminister Pedro Sánchez nimetas väliseid tagasisaatmiskeskusi „trampantojo’ks” ehk silmapetteks: vorm on olemas, sisu mitte (Le Monde, Euronews Spain).

Viiel valitsusel on nüüd mudel, ajakava ja põhimõtted. Neil ei ole veel nõus vastuvõtjariiki, rahastuskava, järelevalvekorda ega kohtutes kontrollitud reegleid. Ilma nendeta on Kopenhaageni mudel endiselt läbirääkimiste tekst, mitte rändepoliitika lahendus.