Viis valitsust katsetavad Uganda tagasisaatmiskeskust

Viis Euroopa valitsust esitavad varjupaigamenetluse ja tagasisaatmiskeskuste viimist EL-ist välja ühe suure rändekontrolli plaanina. Tegelikult ehitatav poliitika on kitsam, õiguslikult piiratud ja seni tõestamata.

Austria siseminister Gerhard Karner ja Taani rändeminister Morten Bødskov kohtusid eelmisel nädalal Viinis ning kirjeldasid ühist tööd projektina, mida toetavad Saksamaa, Holland ja Kreeka (OTS/BMI). Saksamaa ja Holland annavad kavale kahe suure liikmesriigi poliitilise kaalu. Kreeka lisab piiririigi mõõtme: EL-i kagupiiril paikneva riigina saab Ateena anda algatusele usutavust, mida Viinil ja Kopenhaagenil üksi pole.

Mida Kopenhaagen tegelikult arutab

Taani ministeeriumi teatel kutsub Bødskov kõigi viie riigi ministrid 4. septembril Kopenhaagenisse, et arutada EL-ist väljaspool asuvaid tagasisaatmiskeskusi inimestele, kelle kaitsetaotlus on juba tagasi lükatud ja kellel pole seaduslikku õigust riiki jääda (Taani sisserändeministeerium). Taani ajakirjandus kirjeldab sama ulatust: lahkumiskeskused seadusliku elamisõiguseta välismaalastele, mitte süsteem, kus esimese astme varjupaigaotsused antakse kolmandale riigile (Copenhagen Post/Ritzau).

Kõige kaugemale on jõutud Ugandaga. Meediateadete järgi arutatakse võimalikku pilooti, mis hõlmaks 2027. aastaks 5000-10 000 inimest (EUobserver, ProtoThema).

Kahe poliitika vahe on sisuline. Varjupaigamenetluse viimine EL-ist välja tähendaks, et pagulasstaatuse üle otsustatakse kolmanda riigi territooriumil. Tagasisaatmiskeskused puudutavad inimesi, kelle kaitsetaotlus on juba tagasi lükatud ja kellele on tehtud lahkumisotsus. EL-i uus tagasisaatmismäärus, mille Euroopa Parlament kui EL-i otse valitud seadusandja juunis heaks kiitis, lubab liikmesriikidel lõpliku tagasisaatmisotsusega inimese üle anda nõusoleku andnud kolmandale riigile, kui seal austatakse inimõigusi ja tagasi- või väljasaatmise lubamatuse põhimõtet ehk keeldu saata inimest paika, kus teda ähvardab tagakiusamine (Euroopa Parlament). Parlament avas ukse, kuid valitsustel on endiselt vaja vastuvõtjariigi lepingut ja toimivat täitemehhanismi. Nagu To Brief kirjutas määruse hääletuse järel (To Brief), seadus lubab kontseptsiooni, aga ei lahenda selle raskemat osa.

Karneri poliitiline raam ähmastab seda piiri. Austria on alates 2022. aasta kevadest surunud varjupaigamenetluste viimist Euroopast välja ja koondab nüüd mõlemad suunad ühe sildi alla (OTS/BMI). Nii paistab projekt ulatuslikum kui see, milles viis valitsust on seni tegelikult kokku leppinud.

Itaalia näitab vahet poliitilise signaali ja süsteemi vahel

Itaalia Albaania keskused on seni ainus Euroopa katse luua EL-ist väljaspool rändekeskusi. Siseminister Matteo Piantedosi väitis, et need aitasid 2025. aastal kaasa 100 inimese tagasisaatmisele, ja kinnitas, et täielikult tööle hakates saavad neist „Euroopa mudel” (Il Fatto Quotidiano). Itaalia kohtud peatasid Rooma algse plaani, blokeerides kiirendatud varjupaigamenetlused, mis põhinesid turvalise päritoluriigi määratlustel. Valitsus pidi seejärel kujundama Gjadëri keskuse ümber kinnipidamiskeskuseks, mitte varjupaigamenetluse paigaks (Pagella Politica). Ühendkuningriigi Rwanda skeem kukkus läbi sarnasel põhjusel: ülemkohus leidis, et Rwanda varjupaigasüsteem tekitas tegeliku riski, et inimesed saadetakse sealt edasi tagakiusamise ohtu (UK Supreme Court). Sada tagasisaatmist (Il Fatto Quotidiano) kogu kontinenti puudutava retoorika kõrval ei tõesta mudeli toimimist. See näitab, et poliitika liigub operatiivsest suutlikkusest ees.

Brüssel ei istu laua taga

Euroopa Komisjon tegi 13. augustil oma positsiooni selgeks: pressiesindaja Guillaume Mercier ütles, et komisjon ei osale Uganda-aruteludes, ei tea konkreetsest ettepanekust ning hindab „küpsenud ettepanekuid” alles siis, kui need lauale jõuavad (komisjon). See vahemaa on tähtis, sest tagasisaatmismäärus annab põhimõttelise õigusliku aluse, mitte toimiva süsteemi. Määrus ei loo vastuvõtjariigiga lepingut, ei taga Ugandas kinni peetavatele inimestele tõhusat võimalust otsuseid vaidlustada, ei pane paika sõltumatut järelevalvet ega lahenda põhiprobleemi: kui tagasilükatud inimese päritoluriik keeldub teda tagasi võtmast, viib Uganda-suunaline üleandmine kinnipidamise mujale, kuid ei tekita tagasisaatmist (CEPS).

Taani enda tugevaim avalik põhjendus keskuste kasuks on poliitiline ja heidutav, mitte empiiriline. Augusti poliitikateadetes rõhutas Kopenhaagen GPS-jalavõrusid ja karmimaid stiimuleid repatrieerimiseks, mis toimivad Taani territooriumil, mitte tõendeid, et EL-ist väljaspool asuvad keskused suurendavad tagasisaatmiste arvu (Taani sisserändeministeerium). Viiel valitsusel on poliitiline koalitsioon, kuid mitte veel toimiv tagasisaatmissüsteem. Kopenhaageni kohtumine näitab, kas nad suudavad nimetada vastuvõtjariigi, kirjutada jõustatavad tingimused ja tõendada, et tagasisaatmiskeskused lahendavad tagasivõtuprobleemi, mis jätab tagasilükatud taotlejad Euroopasse.