Suurriikide viisik haarab julgeolekujuhirolli

24. juunil 2026 kohtusid Berliinis Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia, Poola ja Ühendkuningriigi juhid, et kooskõlastada Euroopa julgeolekuliini enne NATO 7.–8. juuli Ankara tippkohtumist. NATO peasekretär Mark Rutte osales videosilla kaudu Washingtonist, kus ta oli äsja kohtunud Donald Trumpiga (Bundesregierung, Euronews). Kohtumine muutis E5, Euroopa viie suurema sõjalise jõu ametliku EL-i või NATO rollita formaadi, esimest korda kaitseministrite ringist riigi- ja valitsusjuhtide formaadiks. Berliin oli viie pealinna katse võtta Euroopa julgeolekus juhtroll. Samal ajal näitas see, et „tugevam Euroopa” tähendab neile eri asju.

Viis lippu, kolm nägemust

Ühisavaldus rääkis kaitsekuludest, tööstuskoostööst ja Ukraina toetamisest (Elysée, UK Government). Sõnastus oli üksmeelne. Selle all olnud poliitika mitte.

Kantsler Friedrich Merz võõrustas kohtumist, et kujundada enne Ankarat ühine seisukoht. Ta tahtis laiendada vana E3 harjumust, kus Pariis, Berliin ja London korraldasid Euroopa julgeolekuküsimusi omavahel, kaasates Rooma ja Varssavi. Mõlemad olid kõrvale jätmisele vastu olnud (Le Figaro, Deutschlandfunk).

Kõige selgemad erimeelsused mahuvad selle konsensuse sisse. Saksamaa tahab, et Euroopa teeks rohkem NATO sees, mitte NATO kõrval: rohkem raha ja rohkem üksusi olemasolevatesse alliansi struktuuridesse. Prantsusmaa aktsepteerib seda raami avalikult, kuid näeb E5-s vahendit, millega tugevdada Euroopa kontrolli kaitsetööstuse ning sõjalise tegutsemise üle: kes otsustab, kes juhib ja kelle käsuliinis. Poola tahab siduda USA idatiiva heidutusega võimalikult püsivalt ning kaupleb alalise USA baasi nimel Poola pinnal (DW). Itaalia eesmärk on peaminister Giorgia Meloni sõnastuses lihtsam: olla ruumis, kus otsuseid tehakse (Il Fatto Quotidiano).

E5 saab kooskõlastada seisukohti, anda poliitilisi signaale ja avaldada survet. NATO teeb neist siiski alliansi plaanid, USA kontrollib endiselt kriitilisi võimeid nagu õhukaitse ja luure ning kaitseettevõtted määravad, kas tööstuslik tarne päriselt toimub. See käsuliin on oluline, sest Prantsuse-Saksa kaitsekoostöö kõige ambitsioonikam katse kukkus mõni nädal enne Berliini kokku.

FCAS-e hoiatus

FCAS/SCAF, järgmise põlvkonna hävitajasüsteem, mis pidi ühendama mehitatud lennukid kaugjuhitavate droonidega, jooksis ummikusse, sest Dassault ja Airbus ei leppinud kokku disaini, intellektuaalomandi ja ekspordi kontrollis (The Guardian, ICDS). See on E5 koostööretoorikale kõige teravam vastunäide. Berliin ja Pariis suudavad kokku leppida tippkohtumise avalduses. Nad ei suutnud kokku leppida, kes ehitab lennuki.

EL on pannud raha ühishangete edendamiseks. SAFE ehk Security Action for Europe pakub kuni 150 mld € kaitsealaseid laene ning seab tingimuseks Euroopa päritolu sisu (European Commission). Raha ei lahenda siiski FCAS-e probleemi. Ühistootmine sõltub endiselt sellest, kas valitsused ja ettevõtted lepivad kokku kontrolli jaotuses. Euperspectivesi andmetel oli 19 riiki SAFE-i rahastust taotlenud, kuid ainult kolm tegevuskokkulepet olid lõpuni valmis (Euperspectives).

Mida USA tegelikult teeb

Rutte liikumine Washingtonist Berliini oli teadlik sõnum. Ta ütles liitlastele, et Euroopa NATO liikmed ja Kanada kulutasid 2025. aastal kaitsele üle 90 mld dollari rohkem kui aasta varem (Atlantic Council). Ta kinnitas ka, et USA on vähendanud mõningaid NATO planeerimisse lubatud jõupanuseid ning eurooplased täidavad juba osa tekkinud tühimikust (NATO).

Rutte vahendab praktilist tehingut: Euroopa maksab ja teeb rohkem, et hoida USA pühendumust. Avalikku tõendit siduva USA garantii kohta konkreetsete vägede, tugivõimete või operatiivtoe andmiseks vastu ei ole (Politico). NATO vastastikuse kaitse klausel, artikkel 5, jääb õiguslikult kehtima. Risk ei seisne selles, et Washington rebib lepingu katki. Risk on selles, et Washington täidab seda aeglaselt, kitsalt või oma tingimustel: viivitab baasiotsustega, hoiab tagasi laovarude vabastamist või seob Patriot-süsteemide paigutamise lisatingimustega.

Hispaania puudumine näitab uut jõuhierarhiat. Madrid on EL-i suuruselt neljas majandus, kuid E5 valib liikmeid sõjalise kaalu ja idatiiva ohule läheduse järgi, mitte EL-i institutsionaalse staatuse alusel (Antena 3, Euronews Spain). See reegel mõjutab, millised riigid NATO planeerimises kaalu saavad ja kelle ohutaju domineerib.

Kahe nädala pärast näitab Ankara tippkohtumine, kas E5 kooskõlastus muutub alliansi kohustusteks. Raskem küsimus on, kas viis pealinna suudavad ehitada Euroopa samba, kus eurooplased kannavad suuremat osa NATO sõjalisest koormast, kui nad ei suuda kokku leppida isegi selles, kes kavandab selle relvad.