Viis riiki sihivad 2027. aasta tagasisaatmiskeskusi

Taani, Saksamaa, Austria, Holland ja Kreeka leppisid 4. septembril Kopenhaagenis kokku põhimõtetes, mille alusel saata tagasilükatud varjupaigataotlejad väljaspool Euroopat asuvatesse keskustesse. Eesmärk on jõuda partner riigiga kokkuleppeni aastavahetuse paiku ja teha esimesed üleviimised 2027. aasta lõpuks. Pärast kuudepikkusi kõnelusi, delegatsioonide visiite ja ministrite ringkäike pole ükski vastuvõtjariik siiski lepingut allkirjastanud. Kopenhaagen viis ministrid lähemale tehingu tingimuste üle kauplemisele, kuid tehingut ennast veel ei ole.

Kolm põhimõtet, mitte ühtki lepingut

Viis ministrit kiitsid heaks kolm juhtpõhimõtet: keskused peavad vähendama ebaseaduslikku rännet ja ohtlikke piiriületusi, vastama EL-i ja rahvusvahelisele õigusele, sealhulgas inimõigustele, ning sündima vastastikku kasulikus partnerluses EL-i-väliste riikidega (SN, Kleine Zeitung). Hollandi minister Bart van den Brink kirjeldas avatud keskusi, kus inimesed saaksid töötada, mitte kinnipidamisasutusi. Austria siseminister Gerhard Karner nimetas rühma „elluviijateks” ja survestas leidma vähemalt ühe partner riigi aasta lõpuks (Heute). Karneri silt ütleb praegu rohkem poliitilise ambitsiooni kui kokkuleppe tegeliku sisu kohta.

Pressikonverentsil ei nimetatud ühtki vastuvõtjariiki. Avalikult on otsing taandunud kuulujuttudele ja eitustele. Rwanda välisminister kinnitas AFP-le, et Euroopa esindajad käisid augusti lõpus riigis ning kõnelused jätkuvad, kuid detaile ega ajakava ta ei andnud (Euractiv). Uganda, mida varem peeti üheks peamiseks kandidaadiks, võib olla kõrvale langenud: Hollandi välisministeeriumi teatel külmutati koostöö Kampalaga valimistega seotud repressioonide tõttu (n-tv). Kumbki riik pole avalikult millegagi nõustunud.

Õigus jätab põhiküsimused vastuseta

Kõige raskem küsimus on lükatud protsessi kõige läbipaistmatumasse ossa: tulevastesse kahepoolsetesse lepingutesse, mida avalikkus pole näinud. Küsimus on selles, kes vastutab inimese eest pärast üleviimist.

Viis valitsust püüavad kasutada õiguslikku võimalust, mis on alles kujunemas. Euroopa Parlament kiitis 17. juunil 418 poolt- ja 218 vastuhäälega heaks uue EL-i tagasisaatmismääruse, mis asendab varasemad reeglid ja lubab tagasilükatud rändajate üleviimist kolmandates riikides asuvatesse keskustesse (European Parliament). Saatjata alaealised on sellest välja jäetud. Lastega pered ei ole. Euroopa Pagulaste ja Paguluses Viibijate Nõukogu kritiseeris seda lünka, märkides, et komisjoni algses ettepanekus olid ka nemad välistatud (ECRE).

Määrus ootab veel nõukogu ametlikku heakskiitu ja avaldamist. Nõukogus peavad selle kinnitama liikmesriikide valitsused. Ka jõustumise järel nõuab määrus vastuvõtjariikidelt inimõiguste ja tagasisaatmise lubamatuse põhimõtte järgimist. See põhimõte keelab inimese saatmise kohta, kus teda ähvardab tagakiusamine või piinamine. Määrus ei ütle aga, kes vastavust hindab ega milliste kriteeriumide alusel (EU Law Analysis). Euroopa Nõukogu inimõiguste volinik hoiatas, et iga üleviimise puhul on vaja kohustuslikku riskihindamist, siduvat õiguslikku alust, tõhusaid õiguskaitsevahendeid, kinnipidamise ajalisi piire ja sõltumatut järelevalvet kõigis etappides (Council of Europe).

Saksa mõttekoda SWP leiab, et saatjariik peab jääma õiguslikult vastutavaks seni, kuni iga inimese puhul on tõendatud püsiv lahendus, mitte ainult keskuse üldine toimimine (SWP). Kopenhaageni põhimõtted seda ei käsitle. Vastus peaks tulema kahepoolsetest lepingutest.

Koalitsioonil on vastased ja kinnitamata järelevalvajad

Ideel on poliitiline toetus: 19 EL-i riigipead ja valitsusjuhti allkirjastasid juunis deklaratsiooni, milles kutsuti otsima lahendusi kolmandates riikides (Euronews). Prantsusmaa ja Hispaania on aga avalikult vastu. Emmanuel Macron ütles, et pole näinud ühtki sellist keskust toimimas ning kavatseb seista vastu EL-i eelarveraha kasutamisele Aafrika keskusteks. Hispaania peaminister Pedro Sánchez nimetas kontseptsiooni „trampantojo’ks” ehk eksitavaks illusiooniks (Le Monde). Euroopa Komisjon ütles 13. augustil ajakirjanikele, et ei osale kõnelustes ega tea ühestki konkreetsest ettepanekust rajada keskus mõnda kindlasse riiki (European Commission).

Otsustus- ja vastutusahel on killustunud. Viis valitsust võivad kahepoolseid lepinguid ise läbi rääkida. Nõukogu peab EL-i määruse veel lõpule viima. Kohtud saavad kontrollida üksikuid väljasaatmisi. Järelevalveasutusi ei saa aga esitleda järelevalvajatena enne, kui nad on sellega nõustunud. Taani minister Morten Bodskov ütles, et keskuste üle teevad järelevalvet IOM ja UNHCR. UNHCR ütles AP-le, et neile pole üksikasju esitatud. IOM teatas, et otsust pole tehtud ja arutelud on alles uurivas järgus (WCAX/AP). Ministrid räägivad seega järelevalvest, mida järelevalveorganisatsioonid pole enda sõnul lubanud pakkuda.

Kopenhaagenist tuli ajakava ja põhimõtted, millele abstraktsel tasandil on lihtne toetust leida. Puudu on see, millest sõltub kogu plaani teostatavus: vastuvõtjariik, kes on valmis allkirja andma; vastutuskord, mis peab kohtus vastu; ning tõendid, et inimeste viimine kolmandasse riiki suurendab tegelikke tagasipöördumisi, mitte ei vii neid lihtsalt vähem nähtavasse ooteruumi. Kuni „elluviijad” ei nimeta riiki ega avalda tingimusi, viivad nad ellu pigem ideed kui kokkulepet.