Viis riiki katsetavad Rwanda tagasisaatmiskeskust

Saksamaa, Austria, Taani, Kreeka ja Hollandi siseministrid kohtuvad 4. septembril Kopenhaagenis, et arutada mudelit, mida ükski Euroopa valitsus pole seni tööle saanud: Euroopast väljaspool asuvat keskust inimestele, kelle varjupaigataotlus on tagasi lükatud ja kes ootavad väljasaatmist. Rühm nimetab end die Umsetzer ehk elluviijad. Peamine võimalik partner on Rwanda (Spiegel, UIM).

Kõnelused käivad, aga allkirju pole

Viie riigi koostöö on liikunud kiiresti alates juulist. Austria siseminister Gerhard Karner kinnitas töörühma olemasolu ja seadis eesmärgiks leida partnerriik aasta lõpuks (OTS/BMI). Saksamaa ja Austria ametnikud tunnistavad kõnelusi, kuid ei nimeta võimalikku vastuvõtjariiki, viidates konfidentsiaalsuskokkuleppele (n-tv). Rwanda murdis vaikuse ise: valitsuse pressiesindaja Yolande Makolo ütles augusti alguses, et arutelud käivad, kuid otsust pole tehtud (ECRE).

Avalikku vastastikuse mõistmise memorandumit, rahastamiskokkulepet ega vastuvõtjariigi allkirja pole seni ilmunud (Jux.news). Euroopa Komisjon kõnelustel ei osale.

See pole Briti Rwanda-kava

Erinevus Ühendkuningriigi nurjunud Rwanda-plaanist on oluline. London tahtis saata varjupaigataotlejad Kigalisse, et nende taotlusi menetletaks seal. Viie riigi mudel töötab teistmoodi: varjupaigaotsused tehtaks endiselt Euroopas. Keskuses hoitaks inimesi, kelle taotlus on juba tagasi lükatud ja kellel pole enam seaduslikku õigust riiki jääda, kuni nad saadetakse päritoluriiki (ZEIT, Copenhagen Post).

Uus EL-i tagasisaatmisseadus, mida Euroopa Parlament juunis toetas, lubaks valitsustel viia tagasilükatud rändaja enne koju saatmist kolmandasse riiki (European Parliament). See annab viie riigi algatusele õigusliku akna.

Poliitiline loogika on lihtne. Euroopa valitsused väljastavad väljasaatmiskorraldusi, mis jäävad täitmata, sest päritoluriigid ei tee koostööd, isikut tõendavad dokumendid puuduvad või kinnipidamise tähtaeg saab läbi. Rwanda keskus peaks teoorias selle ringi katkestama: inimene viiakse Euroopast välja ja teda hoitakse seal seni, kuni dokumendid korda saadakse.

Itaalia-Albaania mudel näitab kohturiski

Lähim näide on Itaalia kinnipidamiskeskused Albaanias, kuid sealt saadud õppetund on ettevaatlikkust nõudev. 2024. aasta oktoobrist 2025. aasta jaanuarini keeldusid Itaalia kohtunikud korduvalt kinnipidamisi kinnitamast, mistõttu peatati üleviimised juba pärast kolme operatsiooni (Adnkronos). Amnesty Internationali andmetel oli ka pärast 2025. aasta ümberkujundamist sõltumatutel vaatlejatel raske Gjadëri keskusele ligi pääseda ning nad dokumenteerisid tõsiseid õiguskaitseprobleeme (Amnesty Italia).

Rwanda keskus satuks samasuguse kohtuliku kontrolli alla. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika nõuab, et saatev riik hindaks, kas inimest ähvardab Rwandas tagakiusamise oht, ning eraldi ka seda, mis juhtub pärast võimalikku edasisaatmist Rwandast päritoluriiki. Kui kohus peab kumbagi hinnangut ebapiisavaks, üleviimine peatub. EL-i õigus tagab enne väljasaatmist juurdepääsu kohtule, mis teeb igast juhtumist võimaliku piduri.

Mõttekoda CEPS sõnastab põhiprobleemi otse: Euroopast väljaspool asuvad kinnipidamiskeskused ei saada iseenesest kedagi välja. Need viivad inimesed kaugemale, kuid ei lahenda kitsaskohta, milleks on päritoluriikide nõusolek oma kodanikke tagasi võtta (CEPS).

Mida Kopenhaagen saab otsustada ja mida mitte

Viie riigi surve on reaalne. Seda veavad nimetatud ministrid, Rwanda on kontakte kinnitanud ja Taani on kohtumise kuupäeva paika pannud. See on rohkem kui tavapärane diplomaatiline jutt „võimaluste uurimisest”.

Rwanda keskus võib siiski viia kinnipidamise Euroopast välja, ilma et tekiks koostöö riikidega, kes juba praegu keelduvad Euroopast väljasaatmisi vastu võtmast. Kohtud ja sõltumatud vaatlejad võivad mudeli peatada enne, kui selle põhiline toimivus üldse proovile pannakse. 4. septembri Kopenhaageni kohtumine võib anda Rwandale ametliku taotluse. See ei kõrvalda takistusi, mis on seni takistanud väljasaatmisi Berliinist, Viinist ja Kopenhaagenist endast.