Neli riiki toetavad £400m kaitsepanka

Suurbritannia, Soome, Holland ja Poola tahavad luua kaitserahastuse mehhanismi, mis koondaks riikide tellimusi, annaks liitlastele laenu ja maksaks tootjatele enne, kui valitsused arved tasuvad. Mõte lahendab päris kitsaskohta: Euroopa kaitse-eelarved kasvavad, kuid riigid ostavad endiselt eraldi, tellimused jäävad väikeseks ja tootmisliinid ei tööta täisvõimsusel. Probleem on selles, et avalikult pole peaaegu näha õiguslikku raamistikku, mille najal selline süsteem töötaks.

Mida MDM tegelikult teeks

Briti peaminister Keir Starmer teatas 30. juunil multilateraalsest kaitsemehhanismist ehk MDM-ist. Suurbritannia kaitseinvesteeringute plaanis on selleks ette nähtud 400 mln naela (GOV.UK). MDM oleks iseseisev rahvusvaheline finantsasutus, mitte ühe valitsuse allüksus (Pinsent Masons). Selle ülesanne oleks koondada riikide nõudlust, anda laenu ühisostudeks, luua varusid ja maksta tootjatele ette, et nad saaksid tootmist suurendada. Soome Yle teatel tahavad neli riiki mehhanismi tööle saada 2027. aastaks (Yle).

See on oluline, sest olemasolevad kanalid ei kata sama vajadust. NATO hankeagentuur NSPA korraldab mitmeriigilisi oste, kuid ei anna laenu ega eelrahasta tootjaid (NATO). EL-i SAFE, ametliku nimega Security Action for Europe, on 150 mld € suurune kaitseotstarbeline laenuinstrument, kuid selle reeglid suunavad raha Euroopa tarnijatele: vähemalt 65% peab pärinema Euroopast. See piirab ostmist Briti või USA tootjatelt (Council). MDM jääks nende kahe vahele: see ei oleks EL-i eelarvetööriist ega NATO käsuliin, vaid pangalaadne kiht, mis muudaks ühistellimused rahastatavaks juba enne varustuse tarnimist.

Puuduv reeglistik

Ambitsiooni ja dokumentide vahel on suur vahe. Avaldatud ei ole nelja riigi kokkulepet, mis looks siduvad kohustused. Suurbritannia rahaline panus on kirjas, kuid uurijad ei suutnud kinnitada Hollandi kapitalipanust, Poola asutajaallkirja ega Soome õigusakti (Pinsent Masons, GOV.UK). Teada ei ole, kellele asutus kuulub, kes hääletab, kes auditeerib, kes saab laenata ja kes allkirjastab tegelikud lepingud.

Samuti pole selge, kas MDM ostaks otse või kasutaks OCCAR-i, Prantsuse-Saksa juhtimisega agentuuri, mis haldab juba mitmeriigilisi relvaprojekte. Hollandi kaitsepoliitika toetab mitmeriigilisi hankeid, kuid täitevorganit pole kinnitatud (Defensie Dichtbij). Kui kaitsepank annab laenu või garantiisid, tekib ka finantsrisk. Ükski asutajariik pole öelnud, kelle bilanssi see risk lõpuks jääb.

Tarnijareeglid ja tehasepõrandad

Poliitiline vaidlus käib tarnijate kõlblikkuse üle. Prantsusmaa püüdis SAFE-is tõkestada Suurbritannia osalemist, et kaitsta EL-i tööstuse eelistamist (CER, Rzeczpospolita). Kui MDM tegutseb ilma sarnaste piiranguteta, muutub see kanaliks, mille kaudu rahastada USA või Briti tarnijaid väljaspool SAFE-i reegleid. Pariisi loogika on, et EL-i kaitseraha peab kasvatama EL-i tarnijaid. Leebemate tingimustega paralleelkanal nõrgestaks seda joont.

Isegi ostjate ja raha olemasolul jääb piiranguks tootmine. Eesti endine diplomaat Jüri Luik ütles ERR-ile, et Ankara NATO tippkohtumisel kerkivad esile kaitsetööstuse pudelikaelad, mitte eelarved (ERR). Äripäev sõnastas sama otse: eurod ei peata tanki ega raketti (Äripäev). Kui laskemoona tootmisliinid ja õhutõrjekomponentide tehased töötavad juba võimsuse piiril, ei too uus laenuasutus tarneid iseenesest lähemale.

MDM-i mõju võiks olla suurim korduvate ja standarditud toodete puhul: laskemoon, sensorid, elektroonilise sõjapidamise komplektid ja varud, kus koondatud nõudlus annab tootjatele põhjuse võimsust suurendada. Kalli ja keeruka õhutõrje puudujääke see tõenäoliselt kiiresti ei lahenda, sest tootmisajad ja komponendiahelad on seal juba aastate pikkuse viitega.

2027. aastaks tuleb näidata konkreetseid vastuseid: avaldatud põhikiri, nimetatud liikmed ja siduv kapital, selge hankekanal, tarnijate kõlblikkuse reeglid, allkirjastatud lepingud ja tarnegraafikud. Neli valitsust peavad need vastused andma. Seni on MDM lubav rahastustaristu, mitte tõestatud kaitsevõime.