Prantsusmaa võlaintressid neelavad €59.3 billion

Prantsusmaa 2026. aasta eelarves on keskseks reaks saanud võla teenindamine. Agence France Trésor prognoosib võla teenindamise kuluks 59,3 mld € ehk summa, mille riik peab kõrvale panema enne uusi poliitilisi lubadusi. Le Monde teatas, et aasta alguses kasvas intressikulu 37%. Prantsuse ja Saksa riigivõlakirjade tootluse vahe ehk OAT-Bundi spread oli juuni keskel umbes 71-73 baaspunkti; üks baaspunkt on üks sajandik protsendipunkti. Võrdluseks: kriisieelsel ajal oli keskmine vahe umbes 53 baaspunkti ning OMFIF on viidanud hiljutisele 85 baaspunkti tipule. Prantsusmaa maksab nüüd nähtavat riskipreemiat.

Miks eelarvehääletus loeb

Boursorama riigivõlakirjade tabeli järgi oli Prantsuse kümneaastase OAT tootlus 12. juunil 3,69% ja Saksa Bundi tootlus 2,98%. Tootlus tähendab aastast tasu, mida investorid riigile raha laenamise eest nõuavad. Kui tootlus tõuseb, muutub riigi uus laenamine ja vana võla refinantseerimine kallimaks. Olemasolevate võlakirjade omanikud kaotavad, sest võlakirjade hinnad langevad tootluse tõustes. Uued ostjad saavad kõrgemat tootlust, kuid ainult seetõttu, et neile makstakse suuremaks hinnatud riski eest.

Turuliikumine kandub otse poliitikasse. Iga lisanduv euro intressikuludes vähendab ruumi kaitsekuludeks, sotsiaalkuludeks, investeeringuteks või maksuleevendusteks. Kui eelarve on lõdvem, kuid usutavaid kokkuhoiukohti ei näita, palub valitsus investoritel uskuda tulevasse eelarvedistsipliini. Kui investorid seda ei usu, nõuavad nad kõrgemat tootlust ja intressikulu kasvab uuesti.

Euroopa Eelarvenõukogu hinnangul jõuab euroala üldine eelarvepuudujääk 2027. aastal 3,5%ni SKP-st ning võlg ületab 90% SKP-st. Prantsusmaa ei saa selles pildis paista väikese erandina. ETAF-i maksupoliitika ülevaate järgi on Prantsusmaa EL-i defitsiidimenetluses astunud tõhusaid samme, kuid järgmine eelarve on tegelik proovikivi. Ka EKP TPI ehk võlakirjaostude kaitsemehhanism sõltub EKP kriteeriumide järgi eelarvereeglite täitmisest, võla jätkusuutlikkusest ja usaldusväärsest poliitikast. Silmanähtavalt nõrk Prantsuse eelarve muudaks tulevase päästedebati keerulisemaks.

Kuhu surve langeb

Esimesena kaotavad kodumaised kulusaajad. Võlausaldajatele makstakse enne, kui ministrid saavad valikuid teha. Lisaraha küsivad ministeeriumid, riigilt ülekandeid ootavad kohalikud omavalitsused ja kaitstud teenuseid eeldavad valijad seisavad sama maksejärjekorra ees: võlaintressid tulevad esimesena.

Kaitsekulud näitavad konflikti selgelt. NATO viimase ülevaate järgi kulutab Prantsusmaa kaitsele umbes 2,4% SKP-st, samal ajal kirjeldas senati sõjalise programmiseaduse uuenduse ülevaade programmi perioodiks täiendavat 36 mld € pingutust. Strateegiliselt võib see olla vajalik. Eelarves konkureerib see siiski võlaintresside ja puudujäägi vähendamisega.

Itaalia saab staatust juurde, kuid mitte kaitset. QuiFinanza andmetel oli Itaalia kümneaastase BTP tootlus 11. juunil 3,87%, Prantsuse OAT tootlus 3,74% ja Bundi tootlus 3,08%. Rooma ja Pariisi vahe on väike. Vana hierarhia, kus Prantsusmaa kuulub kindlalt tuumikusse ja Itaalia jääb püsivalt kahtluse alla, on nõrgenenud. Itaalia maksab siiski rohkem, kui Prantsuse pinge tõstab kogu euroala riskipreemiat.

Saksamaa võidab võrdluslaenajana, kuid kannab poliitilist riski. Staatsanzeiger kirjutas ZEW-ga seotud analüüsile viidates, et EL-i ühisvõlg võib 2030. aastaks ületada 1,15 trln € ning Saksamaa võimalik koormus võib ulatuda umbes 120 mld €ni. Prantsuse riskipreemia suurenemine tugevdab Bundi kui turvasadama rolli, kuid toob Saksamaal tagasi vaidluse selle üle, kes Euroopa ühiste kohustuste taga lõpuks seisab.

Hispaania näitab puuduvat lüli

Numbrid ei näita veel kriisi. Eco3min paigutab 60-80 baaspunkti suuruse OAT-Bundi vahe mõõduka pinge tsooni ning käsitleb püsivat taset üle 100 baaspunkti tõsisema piirina. Prantsusmaad hinnatakse ümber, mitte maha.

Puuduv info on eelarveprotsessi sees: millised kulusoovid jäävad alles, millised ministeeriumid kärpeid kannavad ja kas parlament suudab vastu võtta eelarve, mille püsimisse turud usuvad. Hispaania näitab vahet. Rahandusministeeriumi avaldatud puudujäägirada viib puudujäägi 2026. aastal 2,1%ni, 2027. aastal 1,8%ni ja 2028. aastal 1,6%ni, isegi kaitsekulude paindlikkusega. Prantsusmaa küsimus on poliitilisem: kas kindla enamuseta valitsus suudab arvud usutavaks teha enne, kui tootluse vahe näitab, et turgude kannatus on lõppenud?