Prantsusmaa ja Saksamaa lõpetavad ühise hävitajaprojekti

FCAS/SCAF-i lagunemine jätab Euroopale suurema probleemi kui ühe hävitaja puudumine. Projekt pidi ühendama mehitatud New Generation Fighteri, droonid ja ühise lahingupilve ehk tulevase õhuvõime andme- ja juhtimiskihi (The Guardian, The Straits Times). See kukkus läbi, sest Prantsusmaa ja Saksamaa ei leppinud kokku, kelle käes on süsteemi keskne tehnoloogia.

Vaidlus käis kontrolli üle

Pariis, Berliin ja Madrid olid üldeesmärgis ühel meelel: Euroopal on vaja tuleviku õhulahingusüsteemi, mis seob lennukid, sensorid, droonid ja andmed. Konflikt algas siis, kui poliitiline ambitsioon tuli tõlkida insenerivastutuseks, patendiõigusteks, ekspordivabaduseks ja sõjaliseks doktriiniks.

Programmis jagati töö riikide ja tööstuslike „sammaste” vahel. Dassault juhtis hävitaja osa, Airbusel oli suur roll kaugkandjate ja lahingupilve arenduses, Hispaania osales Indra ja teiste ettevõtete kaudu (The Aviationist). Jaotus paistis tasakaalus seni, kuni hävitajast sai kogu süsteemi keskne lüli.

Seejärel põrkusid Dassault ja Airbus küsimuses, kes määrab New Generation Fighteri konstruktsiooni, disainivalikud, tööjaotuse ja intellektuaalse omandi (Le Figaro, Avio Space). Kui vaidlus lukustus, polnud poliitilises raamistikus piisavalt tugevat vahekohtunikku.

Prantsusmaa positsioonil on selge strateegiline loogika. Lahingulennundus puudutab tuumaheidutuse kohaletoimetamist, lennukikandjaoperatsioone, relvaeksporti ja Dassault’ püsimist täisvõimekusega lennukiarendajana. Saksamaa argument pole nõrgem. Kui Berliin maksab suure osa Euroopa taasrelvastumisest, ei lepi Saksa tööstus kergesti noorema partneri rolliga Prantsuse juhitud lennukis.

Brüssel saab koostööd rahastada, mitte seda juhtida

Euroopa Kaitsefond saab toetada teadus- ja arendustööd, kuid ei otsusta, kellele kuulub hävitaja arhitektuur või kes kontrollib eksporti (EL-i määrus). Euroopa Komisjon saab kaitsepoliitika kaudu suruda ühishankeid ja tööstuslikku valmisolekut, kuid ei saa muuta Dassault’d ja Airbusi üheks käsuliiniks (komisjoni kaitseagenda).

Sama piir kehtib kavandatava Euroopa kaitsetööstuse programmi EDIP kohta. Selle eesmärk on tugevdada Euroopa kaitsetööstuse tootmisbaasi ja soodustada ühiseid oste, kuid see ei jaga FCAS-i patente ega määra riigiülest peatöövõtjat (EDIP-i ettepanek). Euroopa Parlamendi kaitsevalmiduse kokkulepe võib kiirendada lubasid ja hankemenetlusi, ent põhiline disainivastutus jääb riikidele ja ettevõtetele (Euroopa Parlament).

See on EL-i kaitseintegratsiooni peamine õppetund. EL-i raha saab koostööd tasustada ja hõõrdumist vähendada. See ei lahenda strateegilise lennuki suveräänseid küsimusi: kes selle projekteerib, kes seda müüb, kes kannab viivituste hinna ja millise riigi õhuvägi saab eelisjärjekorra.

Mõjuvõim liigub mujale

Prantsusmaa saab nüüd kaitsta Dassault’ disainivastutust ja ekspordivabadust, kuid riiklikum tee suurendab survet Prantsuse eelarvele. Samal ajal jäävad Pariisile operatiivsed probleemid, mida Prantsuse õhuvõime aruteludes on juba kirjeldatud: vargtehnoloogia, vastase õhutõrje mahasurumine ja piisav lennukite arv suure intensiivsusega sõjaks (Ifri).

Saksamaa saab valikuid, mitte lennukit. Airbus ja Saksa partnerid on esitlenud Team Gen 6 projekti, Saksamaa-keskset alternatiivi, mis koondab lennundus-, mootori-, sensori- ja raketiettevõtteid (Deutschlandfunk). Berliin võib osta rohkem F-35 hävitajaid, otsida sidet GCAP-iga ehk Suurbritannia, Itaalia ja Jaapani Global Combat Air Programme’iga või toetada Airbusi juhitud Euroopa rada (ZEIT).

Itaalia ja Leonardo saavad nüüd GCAP-i kaitsta tugevama argumendiga: see paistab struktureeritud, samal ajal kui FCAS jäi lahendamata. GCAP-i ühine tööstusettevõte Edgewing annab olemasolevatele partneritele juba ühise tee disainiks ja arenduseks (Leonardo, BAE Systems). Saksamaa kaasamine lisaks kaalu, kuid avaks uuesti tööjaotuse ja kontrolli küsimused.

NATO idatiib vaatab vaidlust teise nurga alt. Poola on ametlikult vastu võtnud esimesed F-35 hävitajad ja ehitanud suure osa hangetest süsteemidele, mis sobituvad kiiresti NATO operatsioonidega (Euronews Poland). Varssavi ja mitme naabri jaoks kaalub õigel ajal saabuv võime üles pidurdunud autonoomia.

Lahtine on, kas Euroopa suudab päästa kihid, mis pidid ebaõnnestunud lennuki ümber tekkima. Uus Prantsuse-Saksa õhukaitse andmeprojekt viitab, et Pariis ja Berliin võivad püüda säilitada osa ühisest digitaalsest arhitektuurist (Global Banking & Finance). Ka lahingupilv võib pärast hävitaja raja nurjumist mingil kujul alles jääda (Onet).

FCAS kukkus läbi, sest Euroopa ladus poliitilise sümboli projektile enne, kui Prantsusmaa ja Saksamaa olid omandireeglites kokku leppinud. Järgmine suur kaitseprojekt läbib sama testi. Prantsuse-Saksa vastusest sõltub, kas Euroopa kaitseintegratsioon hakkab ehitama relvi või rahastab peamiselt vaidlusi juhtrolli üle.