Prantsusmaa laenab Itaaliast kallimalt

Prantsusmaa kümneaastaste riigivõlakirjade tootlus oli kolmapäeval kell 15.18 GMT 4,90%, Itaalia oma 4,64% (Borsa Italiana/Radiocor). Itaalia riigivõlg on suurem, seega sõltub investorite hinnang Prantsusmaale millestki enamast kui juba kogunenud võla suurusest. Prantsuse maksumaksjaid mõjutab see hinnang vaid juhul, kui kõrgem tootlus püsib järgmiste riigivõlakirjade müügini.

Müügisurve tabas Pariisi kõige tugevamalt

Võlakirja maksed on ette kindlaks määratud, mistõttu liiguvad selle hind ja tootlus vastassuunas. Kui müügisurve hinda langetab, saab uus ostja samad maksed väiksema summa eest ning tootlus tõuseb.

Kolmapäevane müük algas väljaspool Euroopat. Nafta hind kerkis Iraani sõja ajal tekkinud tarnekatkestuse kartuses üle 100 dollari barrelist, tuues tagasi inflatsioonimured (Reuters via Fidelity).

Euroopa riigivõlakirjade hinnad langesid eri määral. Kolmapäeva pärastlõunase seisuga oli Saksamaa kümneaastaste võlakirjade tootlus tõusnud ühe baaspunkti ehk 0,01 protsendipunkti, Prantsusmaa oma 15 ja Itaalia oma 11 baaspunkti (Borsa Italiana/Radiocor). Saksamaa riigivõlakiri on euroala võrdlusalus. Prantsusmaa võlakirjade tootluse vahe Saksamaa omaga oli päeva lõpus ligi 140 baaspunkti (Teleborsa).

Miks investorid Prantsusmaad eristavad

Itaalia riigivõlg on majanduse suurusega võrreldes suurem. Euroopa Komisjoni andmetel ulatus Itaalia võlg 2025. aastal 137,1%-ni SKP-st, Prantsusmaal oli näitaja 115,6%. SKP ehk sisemajanduse koguprodukt näitab riigis aasta jooksul toodetud kaupade ja teenuste koguväärtust (Euroopa Komisjon, Euroopa Komisjon). Riigid erinevad rohkem selle poolest, kui palju neil tuleb juurde laenata.

Komisjon prognoosis kevadel, et Prantsusmaa eelarvepuudujääk ehk riigi kulude ja tulude aastane vahe ulatub 2026. aastal 5,1%-ni ja 2027. aastal 5,7%-ni SKP-st (Euroopa Komisjon). Need prognoosid valmisid mitu kuud enne selle nädala müügilainet. Itaalia puudujäägiks prognoosis komisjon umbes 2,9% SKP-st. Lisaks oli Itaalia esmane eelarve ülejäägis: 2025. aastal ulatus see 0,8%-ni SKP-st, mis tähendab, et tulud katsid kõik kulud peale intressimaksete (Euroopa Komisjon).

Kõige tõenäolisem selgitus on, et laenuandjad arvestavad nii valitsuse tulevase laenuvajaduse kui ka juba kogunenud võlaga. See on prognoosidest tehtud järeldus, mitte investorite motiivide mõõdetud tulemus. Itaalia esmane ülejääk ei taga siiski võlakoorma vähenemist: see sõltub ka intressikuludest ja majanduskasvust. Surve Prantsusmaale ei alanud kolmapäeval. Prantsuse võlakirjade tootlus jõudis juba eelmisel nädalal viimaste aastakümnete kõrgeima tasemeni (To Brief).

Millal kõrgem tootlus riigile kulu toob

Võlakirja hinna langus ei muuda Prantsusmaa juba müüdud võlakirjade eest tasutavaid summasid, sest need maksed on fikseeritud. Kulu tekib siis, kui riik müüb uusi võlakirju.

Prantsusmaa müüs 1. oktoobril 6,271 miljardi euro väärtuses 2036. aastal lõppevaid võlakirju keskmise tootlusega 4,93% (Agence France Trésor). Nende ostjate jaoks on see intressimäär nüüd fikseeritud. Järgmise müügi ostjad lähtuvad aga selle päeva turuintressist.

Ees ootav laenumaht on suur. Prantsusmaa riigivõlaamet Agence France Trésor kavatseb 2027. aastal müüa 340 miljardi euro väärtuses keskmise ja pika tähtajaga võlakirju. Plaan hõlmab ka tähtajaks saabuvate võlgade asendamist uue laenuga ehk refinantseerimist ning lähtub eelarvest, mida parlament pole veel vastu võtnud (Agence France Trésor). Iga müük toimub selle päeva tootlusega. Seetõttu ütleb ühe päeva hinnamuutus riigi tulevaste laenukulude kohta vähe; määrav on tootluse tase terve müügiaasta jooksul.

Praegu kaotavad investorid, kelle käes on Prantsuse võlakirjad, sest nende turuväärtus langes. Uued ostjad saavad aastateks kõrgema tootluse. Maksumaksjate kulu tekib hiljem ja ainult siis, kui tootlus püsib kõrge ka järgmiste oksjonite ajal: suuremad intressimaksed jätavad vähem raha muudele kuludele või nõuavad lisatulusid. Kolmapäevase kauplemise põhjal ei saa veel järeldada, et Prantsusmaa hüpoteeklaenude või tarbijahinnad oleksid otseselt muutunud.

Prantsusmaa maksab turul laenamise eest nüüd rohkem kui Itaalia, kuigi võlgneb vähem. Komisjoni prognoositud eelarvepuudujäägid on andmetes kõige selgem selgitus. Mõju Prantsuse maksumaksjatele sõltub sellest, kui kaua tootluste vahe püsib, kuni Pariis viib ellu kavandatud 2027. aasta laenuprogrammi (Agence France Trésor).