Prantsuse võlakulu möödus Itaaliast

Prantsusmaa maksis korraks kümneks aastaks laenates rohkem kui Itaalia, Kreeka või Hispaania. 17. augustil kerkis Prantsuse 10 aasta riigivõlakirja tootlus ehk aastane tulumäär, mida investorid nõuavad Pariisile kümneks aastaks raha laenamise eest, umbes 4,05 protsendini. See oli kõrgeim tase alates 2009. aastast (Boursorama/Reuters, LSE). Itaalia sama tähtajaga võlakiri liikus ligikaudu 4,0 protsendi, Kreeka oma 3,88 protsendi juures (Minkabu FX).

Eurokriisi ajal oli järjestus vastupidine. Ühe kauplemispäeva hinnast ei saa teha järeldust, et turgude arusaam Euroopa riigivõla riskist on püsivalt ümber pöördunud. Küll aga näitab see, et investorid küsivad Prantsusmaalt nüüd suuremat riskilisa kui riikidelt, mida nad varem pidasid palju riskantsemaks.

Üleilmne intressitõus, Prantsuse lisarisk

Pikaajalise laenamise hind tõuseb laiemalt. Saksamaa 10 aasta võlakirja tootlus jõudis 15 aasta kõrgeimale tasemele; intressid kerkisid ka USAs, Jaapanis ja Ühendkuningriigis (Guardian). See seletab osa Prantsusmaa 4 protsendi lähedasest tootlusest.

Prantsusmaa enda probleemi näitab paremini vahe Saksamaa laenukuluga, sest võrdluses on sama tähtajaga euroala riigivõlakirjad. See vahe suurenes juuli lõpu umbes 74-79 baaspunktilt ehk sajandikelt protsendipunktidelt 17. augustiks 84 baaspunktini, ületades Itaalia 77 baaspunkti (Boursorama/Reuters, France Epargne). Turu sõnum on seega selge: üldise intressitõusu kõrval küsitakse Prantsusmaalt eraldi lisatasu.

Kuidas kõrgem intress eelarvesse jõuab

4 protsendi suurune tootlus ei muuda Prantsusmaa kogu 3 536 mld € suurust riigivõlga (INSEE, Eurostat) üleöö kallimaks. Suurem osa olemasolevatest võlakirjadest on emiteeritud madalama intressiga. Need muutuvad kallimaks alles siis, kui võlakiri aegub ja riik peab selle uue laenuga asendama. Prantsusmaa võla keskmine tähtaeg on umbes kaheksa aastat (AFT), mis aeglustab turuintresside jõudmist eelarvesse.

Surve on siiski juba näha. Prantsuse riigikassa prognoosis 2026. aasta intressikuluks 59,3 mld € (AFT). Esimese kvartali intressikulu kasvas aastaga 37 protsenti (Le Monde). BNP Paribas hindas, et kui tootlused jäävad kõrgele, võib lisanduv intressikulu neelata umbes 60 protsenti 2027. aastaks kavandatud kulutuste kasvust (BNP Paribas). See jätab vähem raha tervishoiule, haridusele, kaitsele või maksuleevendustele.

Euroopa Komisjon prognoosib Prantsusmaa 2026. aasta puudujäägiks 5,1 protsenti SKP-st ja võlakoormuseks 120,2 protsenti SKP-st (European Commission). IMF on soovitanud kärpeid 0,8 protsendi SKP ulatuses igal aastal kuni 2029. aastani (IMF). Peaminister Sébastien Lecornu sihib 2027. aastaks umbes 4,9 protsendi suurust puudujääki (Le Monde), mis jääb endiselt kaugele lubatud 3 protsendist.

Kes Prantsusmaal eelarveruumi kaotab

Üks tee tagasi 3 protsendi juurde on see, mida Le Figaro kirjeldas korduvate années blanches'idena: aastad, mil riigi kulutused külmutatakse nominaalselt ja nende ostujõud väheneb inflatsiooni tõttu (Le Figaro). Esimesena tunnevad seda avaliku sektori töötajad, kelle palk ei käi hindadega kaasas. Sama puudutab haiglaid, mille eelarve eest saab igal aastal vähem osta, ning toetuste saajaid, kelle hüvitised kahanevad vaikselt reaalväärtuses.

Surve jõuab ka erarahakotti. Täiendavad tervisekindlustusandjad hoiatasid, et riik võib nihutada nende kanda umbes 1,5 mld € kulusid, mis kanduvad seejärel liikmetele kõrgemate kindlustusmaksetena (Le Memento). Teisel pool on võlakirjainvestorid: 4 protsendiga Prantsuse riigivõlakiri on emiteerijale kulukam, kuid ostjale kindlam tuluvõimalus (Milano Finanza).

Prantsusmaa ei ole selles üksi. Belgial lisandub tänavu umbes 1,5 mld € refinantseerimiskulu (BRF) ja Itaalia laenab endiselt 4 protsendi lähedalt (Il Sole 24 Ore). Prantsusmaa olukord on ebamugav just seetõttu, et investorid ei käsitle seda enam turvalise vaheastmena Saksamaa ja Lõuna-Euroopa vahel.

EKP-l on korratute võlakirjaturgude jaoks tööriist: rahapoliitika ülekandemehhanismi kaitse instrument, mis lubab osta sihitud riigivõlakirju (ECB). See toimib paremini siis, kui probleem on turupaanika, mitte riigi enda eelarvepoliitika. Prantsusmaa on juba EL-i ülemäärase puudujäägi menetluses, mille Brüssel käivitab, kui riigi puudujääk ületab 3 protsenti SKP-st (Council of the EU). See muudab kaitsevõrgu kasutamise poliitiliselt ja tehniliselt keerulisemaks.

Fitch vaatab Prantsusmaa krediidireitingu üle 28. augustil (France Epargne). Pariis saab oma võlakirju endiselt müüa. Küsimus on selles, kui suur osa järgmisest eelarvest läheb varasema võla teenindamiseks.