Prantsusmaa võlakoorem surub eelarvet

Prantsusmaa kümneaastase riigivõlakirja tootlus, ehk hind, mida investorid nõuavad Prantsuse võla hoidmise eest praeguse turuhinna juures, tõusis eelmisel nädalal 4,05%ni. See oli kõrgeim tase alates 2009. aastast (Boursorama/Reuters, LSE). Kui tootlus tõuseb, muutub riigil laenamine kallimaks. See kulu ei löö eelarvesse korraga, vaid koguneb aastate kaupa, kui varasem odav võlg lõpeb ja asendatakse kallima uue võlaga. Prantsusmaa probleem ei ole praegu turulepääs, vaid eelarve.

Prantsusmaa ei ole üksi. Pikaajalised laenukulud on tõusnud ka Saksamaal, Jaapanis, USAs ja Ühendkuningriigis (The Guardian). Prantsusmaa eraldi risk paistab aga välja võlakirjade hinnavahest Saksamaaga. Eelmisel nädalal oli Prantsuse ja Saksa laenukulu vahe 84–86 baaspunkti, ehk 0,84–0,86 protsendipunkti (Boursorama/Reuters, QuiFinanza). Itaalia vastav vahe oli umbes 78–82 baaspunkti (El Economista). Prantsusmaa maksab nüüd rohkem kui riik, mille järgi euroala võlakriisi kümnend tagasi kirjeldati.

Kuidas 4% eelarvet aeglaselt sööb

Prantsusmaa avalik võlg on 3 536 mld € (INSEE). See võlg ei hinnastu ümber üleöö. Juba emiteeritud võlakirjad maksavad kuni lunastamiseni vana, madalamat intressi. Surve tekib refinantseerimisel: kui vanad võlakirjad aeguvad, asendab Prantsuse võlahaldusamet AFT need tänaste kõrgemate intressimääradega. Sel aastal plaanib AFT emiteerida umbes 310 mld € keskmise ja pika tähtajaga võlakirju. 2019. aastal jäi see maht alla 210 mld € (Le Figaro, AFT).

Mõju on eelarves juba näha. Prantsusmaa intressikulu ulatus 2026. aasta esimesel poolel 34,5 mld €ni, kasvades aastaga 19% (Reuters Breakingviews). Valitsuse hinnangul on kogu aasta intressikulu 64,8 mld € ja 2027. aastal 74,2 mld €. 2019. aastal oli sama näitaja 31,6 mld € (Le Figaro). Iga järgmine euro, mis läheb intressideks, konkureerib otse avalike teenuste ja puudujäägi vähendamisega.

Kes maksab ja kes teenib

Prantsuse võlakirjade uued ostjad saavad suuremat tulu kui ajal, mil Prantsusmaa laenas 1% või 2%ga. Kõrgem kupong sobib kindlustusandjatele, pensionifondidele ja tootlust otsivatele säästjatele. Varasemate võlakirjade omanikel on seis vastupidine: kui tootlus tõuseb, langeb vanemate ja madalama kupongiga võlakirjade turuhind (Notizie.it). Kui neid ei müüda, jääb kahjum paberile. Pangad ja fondid, kes hindavad portfelli turuhinna järgi, näevad mõju bilansis (Il Messaggero).

Kõige selgemad kaotajad on tulevased maksumaksjad ja Prantsuse avalike teenuste kasutajad. IMF-i hinnangul peab Prantsusmaa võla stabiliseerimiseks karmistama eelarvet struktuurselt umbes 0,8% SKPst aastas kuni 2029. aastani (IMF). Peaminister Sébastien Lecornu sihib 2027. aasta puudujäägiks umbes 4,9% SKPst, samal ajal kui EL-i trajektoor nõuab pigem 4,3% taset (Le Monde). Selle vahe sulgemine tähendab kulude külmutamist, maksutõuse või mõlemat.

Rooma ja Ateena valitsustele annab Prantsusmaa olukord poliitilise argumendi. Itaalia faktikontrollijad märgivad siiski, et võrdlus näitab Itaaliat paremas valguses osalt seetõttu, et ka Saksa tootlused on järsult tõusnud, mitte ainult Itaalia paranemise tõttu (Pagella Politica).

Prantsusmaa saab endiselt laenata. Probleem on eelarves.

20. augustil müüs AFT 12,5 mld € eest võlakirju ning nõudlus ületas pakkumist selge varuga (Les Echos Investir). Investorid on valmis Prantsusmaale laenama. Nad küsivad lihtsalt rohkem raha.

EKP-l on võlakirjaostude tööriist põhjendamatu turusurve pidurdamiseks: rahapoliitika ülekandemehhanismi kaitse instrument ehk TPI. Selle kasutamine eeldab aga, et laenuvõtja järgib EL-i eelarvereegleid. Prantsusmaa on alates 2024. aasta juulist EL-i ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluses, mis teeb TPI käivitamise poliitiliselt ja õiguslikult raskemini põhjendatavaks (EKP, Euroopa Komisjon).

Prantsusmaa saab võlakirju endiselt müüa. Raskem küsimus on poliitiline: Pariis peab seadustama mitu aastat järjest kestva eelarve karmistamise enne 2027. aasta presidendivalimisi, kui fiskaaldistsipliini müümine valijatele muutub veel keerulisemaks.