Prantsusmaa 5.2% puudujääk ärritab IMFi

Eelarvepuudujääk 5,2% SKP-st (IMF). Riigivõlg 3,54 triljonit eurot (Eurostat, INSEE). Kümneaastase võlakirja intress ligi 4% (IG). IMF avaldas 22. juulil Prantsusmaa iga-aastase majandusülevaate ja järeldus oli otsekohene: valitsuse kulude ja tulude vahe ei kahane (Bloomberg).

IMF prognoosib Prantsusmaa 2026. aasta puudujäägiks 5,2% SKP-st. See on rohkem kui valitsuse enda 5% eesmärk ja peaaegu sama tase kui 2025. aasta 5,1%. Avalik võlg kasvas üksnes esimeses kvartalis 75,6 miljardi euro võrra ja jõudis 117,6%ni SKP-st. Kaks aastat varem oli näitaja 112,6%.

Probleem oleks väiksem, kui Prantsusmaa saaks endiselt odavalt laenata. Enam see nii ei ole.

Kuidas kõrgem tootlus eelarvet sööb

Prantsusmaa kümneaastase riigivõlakirja tootlus ehk intress, mida investorid Pariisile kümneks aastaks raha laenamise eest nõuavad, on ligikaudu 3,93%. Vahe Saksamaa laenukuluga on kasvanud umbes 80 baaspunktini, st 0,8 protsendipunktini. Varem oli see ligikaudu 60 baaspunkti (FAZ). Investorid küsivad Prantsusmaa riskilt juba nähtavalt kõrgemat hinda.

See hind jõuab otse eelarvesse. BNP Paribas hindas, et kui laenukulud jäävad praegusele tasemele, neelab lisanduv intressikulu umbes 60% 2027. aasta eelarvesse kavandatud kulukasvust (BNP Paribas). Teisisõnu: iga kümne euro kohta, mida Prantsusmaa kavandab lisaks haiglatele, koolidele või kaitsele, läheks kuus eurot võlakirjaomanikele.

Valitsus tunnistab survet. Majandusminister Roland Lescure nimetas 5% puudujäägieesmärki raskeks. Eelarveminister David Amiel ütles, et juba tehtud 6 miljardi euro suurustele erakorralistele säästudele tuleb lisada veel 3 miljardit eurot kärpeid (Euronext/Reuters).

IMFi soovitus on järsem: kuni 2029. aastani peaks Prantsusmaa igal aastal tegema kärpeid või tõstma makse ligikaudu 0,8% SKP ulatuses, kui majandustsükli mõju kõrvale jätta. Seda nimetatakse struktuurseks kohanduseks (IMF). Kuna majanduskasvuks prognoositakse tänavu vaid 0,6% (Boursorama), tähendab selline kohandus vältimatult survet teenustele, millest inimesed sõltuvad.

Miks euroala jälgib Prantsusmaad

Prantsusmaa on euroala suuruselt teine majandus. Prantsuse laenukulude tõus ei kergita automaatselt Madridi või Rooma intresse. Küll aga muudab see seda, kuidas investorid kogu euroala riski hindavad, ning ahendab EKP tegutsemisruumi.

EKP lõi 2022. aastal kaitsemehhanismi olukorraks, kus võlakirjaturu pinge hakkab takistama rahapoliitika toimimist (ECB). Prantsusmaa intressivahed pole seda mehhanismi käivitanud. Ent kui suure liikmesriigi eelarveusaldusväärsus nõrgeneb, muutub EKP-l intresside langetamine poliitiliselt ja turutehniliselt kitsamaks.

Prantsusmaa on alates 2024. aasta juulist EL-i ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluses. See on ametlik protsess, mis käivitatakse, kui liikmesriigi puudujääk ületab 3% SKP-st. Sama menetlus puudutab veel kuut liikmesriiki (Council of the EU).

Kõige teravam võrdlus tuleb Itaaliaga. Prantsusmaa ja Itaalia laenukulud lähenevad teineteisele ning Itaalia majandusminister Giancarlo Giorgetti ootab, et Itaalia väljub enda puudujäägimenetlusest enne Prantsusmaad (Il Messaggero). Riigi jaoks, mis laenas pikka aega pigem Saksamaa kui Itaalia hinnaga, näitab see, kuidas turud Prantsusmaa eelarveriski nüüd ümber hindavad.

Kärbete jaotus ei ole enam abstraktne vaidlus. Arutusel on kõrgemad ravikindlustuse omavastutused ja väiksemad ravimihüvitised, mis tõstaksid kulusid eelkõige suurema ravivajadusega leibkondadele (Le Figaro). Majandusteadlane Olivier Blanchard on hinnanud, et Prantsusmaa võla stabiliseerimiseks tuleb tulude ja kulude vahe enne intressimakseid vähendada umbes 120 miljardi euro võrra. Tema sõnul suurendab kriisiohtu ka Prantsusmaa eelarveprotsess ise (Le Monde).

Prantsusmaa ei ole abipaketi lävel, vaid peab läbirääkimisi tavapäraste EL-i eelarvereeglite sees. Probleem on usaldusväärsuses. Viivitamine on juba kallimaks muutunud: iga kvartal ilma parandusteta hoiab puudujäägi suure, kasvatab intressikulu ja sunnib hiljem valima teravamalt, kes maksab. Kas patsiendid kõrgemate ravikulude kaudu, avalik sektor väiksemate eelarvetega või tulevased maksumaksjad suurema võlakoormaga.