Prantsusmaa kiitis heaks €436 miljardi relvastumise

Prantsusmaa Rahvusassamblee kiitis 1. juulil 375 poolt- ja 113 vastuhäälega heaks muudetud sõjalise planeerimise seaduse (LPM), mis viib kaitsekulud 47,2 mld eurolt 2024. aastal 75,7 mld euroni 2030. aastal (Sénat, Le Monde). Seitsme aasta kogumaht ulatub ligikaudu 436 mld euroni, varasema 413 mld euro asemel (Arab News/AFP).

EL-i ainsa tuumarelvaga sõjalise jõuna annab Prantsusmaa sellega lubaduse, mille täitmist hinnatakse ka järgmiste valitsuste ajal. Kuid planeerimisseadus määrab kursi, mitte ei garanteeri raha. Iga-aastased eelarveseadused peavad vahendid tegelikult eraldama, kaitseministeerium peab sõlmima lepingud, tööstus peab tellimused valmis tegema ja relvajõud peavad neist looma reaalse lahinguvalmiduse. Euroopa jaoks on just see ahel tähtsam kui hääletustulemus.

Lubadustest tootmisliinideni

Euroopa kaitsedebatt ei käi enam ainult kulutõotuste ümber. NATO liitlastele liigub võrdlusalus 3,5 protsendini SKP-st põhikaitsekuludeks 2035. aastaks (NATO). Prantsusmaa praegune trajektoor jääb sellest selgelt madalamale. Vahe muutub olulisemaks, sest Venemaa relvastub, USA pühendumus sõltub üha enam sisepoliitikast ja NATO valmidusnõuded kasvavad.

Keerulisem küsimus on eelarveraha muutmine rakettideks, droonideks ja väljaõpetatud üksusteks. Prantsuse-Saksa-Hispaania kuuenda põlvkonna hävitajaprogrammi FCAS/SCAF raskused näitavad, mis juhtub siis, kui raha on olemas, aga juhtimismudel ei tööta. Saksamaa kaitseminister Boris Pistorius ütles, et programm oli „poliitiliselt halvasti üles ehitatud”, sest partnerid ei lahendanud ära, kellele jäävad tööstustööd ja kelle käes on kontroll lennuki disaini üle (FAZ). Berliin ehitab juba Airbusiga ja seitsme partnerettevõttega alternatiivset hävitajateed (Deutschlandfunk).

Prantsuse-Itaalia suhe liigub vastupidises suunas. 36. kahepoolne tippkohtumine andis 2026–2031 kaitseteekaardi, mis hõlmab SAMP/T õhutõrjet, Asteri rakette ja ühist püüdurraketti hüperhelikiirusega ohtude vastu (French Diplomacy). Koostöö edeneb seal, kus ettevõtted on juba omavahel seotud ja tööstuslik usaldus eelneb poliitilisele kokkuleppele.

Mida idatiib vajab

Poola ja Rumeenia jaoks on küsimus lihtne: kas Prantsusmaa kaitsekuludest sünnib varustust, mida nende relvajõud saavad kasutada? Poola on seni ostnud valdavalt mujalt: USA õhutõrjet, Rootsi allveelaevu ja Lõuna-Korea tanke (Polish Ministry of Defence, Money.pl). Varssavi eelistab tarnijaid, kes suudavad kiiresti tarnida ja kohapeal tootmist üles ehitada. Prantsusmaa ei täida Poola jaoks veel seda rolli.

Rumeenia võtab Pariisi vastu soodsamalt. Prantsusmaa juhib Cincus paiknevat NATO mitmerahvuselist lahingugruppi, mis tähendab, et Prantsuse üksused ja juhtimisstruktuurid on osa Rumeenia esimesest liitlaskaitse kihist (NATO). Rumeenia analüüsides nähakse seda kohalolekut viisina vähendada sõltuvust USA poliitilistest tsüklitest (Adevărul). Ka seal loevad siiski eelkõige laskemoonavarud, hooldusvõime ja valmidus, mitte eelarverea suurus.

Arve arve taga

Prantsusmaa kontrollikoda Cour des comptes, mis hindab avaliku raha kasutamist, teatas, et 2025. aasta eelarvepuudujääk oli 5,1 protsenti SKP-st ja riigivõlg 115,7 protsenti SKP-st. Kontrollikoda hoiatas, et riigil puudub usutav plaan, kuidas katta kohustusi pärast 2026. aastat (Cour des comptes). Riigivõla intressikulu kasvas 2026. aasta esimeses kvartalis 37 protsenti (Le Monde). Kaitseminister Catherine Vautrin räägib 8,5 mld eurost lisarahast laskemoonale, kuid selle muutumist tegelikeks varudeks saab hinnata alles siis, kui lepingud ja tarned seda kinnitavad (Le Figaro).

Prantsusmaa on loonud tõsise aluse Euroopa kaitsenõudlusele. Heidutus tekib aga alles järgmistes etappides: iga-aastastes eelarvetes, mis raha vabastavad; lepingutes tehastega, mis suudavad päriselt toota; ning varustuses, mis jõuab väljaõpetatud üksusteni. Planeerimisseadus avas tee. Tarneahel otsustab, kas Euroopa idaliitlased saavad enne kümnendi lõppu vajaliku kätte.