Prantsusmaa riigivõla kulu jõudis Lähis-Ida naftablokaadi järel 17 aasta tippu

Prantsuse riigivõlakirjade tootlus tõusis mai keskel 3,97%ni, kõrgeimale tasemele alates 2009. aastast. Saksamaa võlakirjade tootlus ulatus 3,18%ni, mida pole nähtud 2011. aastast. Vahetu põhjus on nafta kallinemine 109 dollari lähedale barrelist, sest Hormuzi väina blokaad pidurdas ligikaudu viiendikku maailma toornaftakaubandusest. Sügavam probleem oli aga olemas juba enne: Euroopa püüab kaitsekulutusi kasvatada laenurahaga ajal, mil selle raha hind järsult tõusis.

Naftahinnast võlakirjahinnani

Naftahäire jõuab riikide laenukuludesse inflatsiooniootuste kaudu. Kallim energia tõstab üldist inflatsiooni ehk hinnakasvu näitajat, kuhu kuuluvad ka kõikuvad kütuse- ja toiduhinnad. USA tarbijahinnad tõusid aprillis 3,8%, mida vedas 17,9% energiahindade hüpe. Selle järel kerkis USA kümneaastase riigivõlakirja tootlus üle 4,44% ning üleilmsed võlakirjaturud liikusid kaasa.

Euroopas hindavad kauplejad nüüd EKP juunikuise intressitõusu tõenäosuseks 87%. Kui turud ootavad kõrgemaid intressimäärasid, tõuseb ka riigivõlakirjade tootlus. EKP hinnangul veab pika tähtajaga võlakirjade tootlust eeskätt tähtajapreemia ehk lisatootlus, mida investorid nõuavad pikaajaliste võlakirjade hoidmise eest ebakindlas keskkonnas. Enne kriisi püsisid pikaajalised inflatsiooniootused endiselt 2% lähedal. Investorid ei ole EKP usaldusväärsust maha kandnud. Nad küsivad lihtsalt riskantsemaks muutunud maailma eest rohkem tasu.

Prantsusmaa: üleilmne šokk kohtub kohaliku nõrkusega

Kõik euroala valitsused maksavad laenamise eest rohkem. Prantsusmaa probleem on kahekordne: üleilmsele tootlusšokile lisandub riigipõhine poliitiline risk. Prantsuse ja Saksa riigivõlakirjade vahe laienes ligikaudu 85 baaspunktini ehk 0,85 protsendipunktini. Enne 2024. aasta poliitilist kriisi oli selle ajalooline keskmine 53 baaspunkti.

Prantsusmaa intressikulu kasvas 2026. aasta esimeses kvartalis 37%, üle 6 mld € tasemele. Kogu aastaks prognoosib riigikassa võla teenindamise kuluks 59,3 mld €, mis ületab juba hariduseelarvet. Intressimaksetest on saanud Prantsusmaa suurim üksik kuluartikkel.

Kõige kõnekam turusignaal tuleb võrdlusest Itaaliaga. Prantsusmaa ja Itaalia laenavad nüüd peaaegu sama intressiga; nende võlakirjade vahe langes eelmisel suvel vaid 5,5 baaspunktini. Kümme aastat kehtinud turuloogika, kus Prantsusmaad peeti turvaliseks ja Itaaliat riskantseks, on kadunud. EKP nimetab Itaaliat Rooma eelarvedistsipliini tõttu „positiivseks erandiks“, samal ajal kui Pariisi poliitiline killustatus vähendab usaldust.

Relvad ja aritmeetika, mis ei klapi

Sellesse pingelisse seisu lisandub NATO surve viia kaitsekulud 2035. aastaks 5%ni SKPst. Prantsusmaa kulutab praegu kaitsele 2,4% SKPst. Vahe katmine tähendaks umbes 75 mld € lisakulu aastas, samal ajal kui valitsus on kasvava intressikulu katteks tellinud 6 mld € kärpeid. Raha, mida vajab kaitsekiirendus, ja raha, mille neelab võla teenindamine, tulevad samast kitsenevast eelarveruumist.

Prantsusmaa ei ole selles seisus üksi. Hispaania eelarvevalvur AIReF hoiatas, et Madrid peab EL-i eelarvereeglite täitmiseks tegema 2028. aastaks 15 mld € ulatuses kohandusi. Poola kaitsekulud ulatuvad juba 4,8%ni SKPst, mis on NATO kõrgeim tase, kuid 37% sellest rahastatakse võlaga. Saksamaa uus 500 mld € taristufond, mis lisandub piiranguteta kaitseotstarbelisele laenamisele, on pannud majandusteadlased hoiatama EL-i eelarvereeglite rikkumise eest.

EKP koguneb 11. juunil. Christine Lagarde kirjeldas olukorda kui „šokkide kihilist kooki“: iga šokk eraldi oleks hallatav, koos aga pretsedenditu. Nafta pakkumisšokile kõrgemate intressidega vastamine on keskpanganduses tavapärane. Lahtine on, kas seda saab teha nii, et euroala suuruselt teise majanduse eelarvepositsioon vastu peab.