Prantsuse tuumajõud harjutasid Saksamaal

Kaks Prantsuse Rafale’i ja kaks Saksa Eurofighterit seisid 16. juulil Kölni lähedal Nörvenichi õhuväebaasis kõrvuti. Rafale’id võivad kanda tuumarelva, Eurofighterid mitte. Õppusel harjutati õhus tankimist ja üksuste koordineerimist. See oli esimene ühine harjutus pärast Emmanuel Macroni ja Friedrich Merzi märtsikuist poliitilist kokkulepet, millega Prantsusmaa pakkus partneritele tihedamat rolli nende lennukite, sensorite, hoiatussüsteemide ja õppuste juures, mis teevad Prantsuse tuumaheidutuse sõjaliselt kasutatavaks (t-online, Le Monde). Saksamaa osaleb eeldatavasti sügisel ka Prantsuse tuumaõppusel (Deutsche Welle, Upday).

Selle tähendus on olemas, kuid piiratud. Saksamaast ei saa tuumariiki. Berliin liigub lähemale tavapärasele sõjalisele taristule, mis ümbritseb Prantsuse heidutust: eelhoiatusandmetele, õhukaitsele ja õhus tankimisele. Tuumarelva kasutamise otsus jääb täielikult Prantsusmaa kätte.

Relva kontrollib Prantsusmaa. Põhiseadus ütleb seda selgelt.

Prantsuse põhiseaduse järgi juhib tuumaarsenali üksnes president (Conseil constitutionnel). Macron ütles 2020. aasta doktriinikõnes, et Prantsusmaa „elulistel huvidel” on Euroopa mõõde, kuid ta ei loonud sellega ühist otsustusõigust tuumarelva kasutamiseks (Élysée, 7. veebruar 2020).

Saksamaal on teine piir ees. Tuumarelva leviku tõkestamise leping keelab tuumarelvata riikidel tuumarelva või kontrolli selle üle vastu võtta (ÜRO NPT tekst). Berliin on avalikult kinnitanud, et koostöö Prantsusmaaga ei muuda Saksamaa tuumarelvata staatust ega rolli NATO Ameerika juhitud tuumajagamises (Bundesregierung).

Praktikas muudavad 2026. aasta sammud varasemad Prantsuse pakkumised kohtumisteks ja õppusteks. Luuakse Prantsuse-Saksa tuumakoostöö juhtrühm, korraldatakse ühiseid õppusi ning rajatakse integreeritud raketikaitse koalitsioon, mida Pariis kirjeldab „puhtalt kaitseotstarbelisena” (Élysée, 13. juuli 2026). Saksamaa saab konsultatsiooni ja koha tavapärases hoiatusarhitektuuris. Ta ei saa tuumalõhkepäid ega stardikoodi.

Idapoolsed liitlased tahavad võimeid, mitte doktriini

Poola tervitab Euroopa kaitsevõime tugevdamist, kuid ei käsitle seda Ameerika tuumavarju asendajana. Välisminister Radosław Sikorski võrdles USA tulevast rolli „ratsaväega künka taga”: vähem nähtav, kuid strateegiliselt endiselt vajalik (Bankier). Varssavi on avanud Pariisiga oma juhtrühma ja uurib Prantsuse relvaladude paigutamist Poola territooriumile, kuigi kokkulepet veel ei ole (Rzeczpospolita).

Soome kaitseminister Antti Häkkänen nimetas Prantsuse tuumakilpi Euroopale „massiivseks, aastakümneid kestvaks projektiks” (Yle). Helsingile on Prantsusmaa konkreetsed väesiirded NATO ettepoole paigutatud jõududesse Soomes väärtuslikumad kui Pariisi doktriinilised lubadused.

Itaalia näitab, kus koalitsiooni poliitiline entusiasm lõpeb. Rooma võõrustab NATO tuumajagamise raames USA tuumarelvi; selles süsteemis jääb relvade kontroll USA-le, kuid Euroopa liitlased osalevad poliitiliselt (NATO). Seetõttu ei ole küsimus Prantsusmaa pakutavatest otsustusõigustest Itaaliale teoreetiline. Peaminister Giorgia Meloni jättis Pariisi tippkohtumise vahele, välisminister Antonio Tajani osales ning Itaalia liitus raketikaitse koalitsiooniga, kuid hoidis distantsi Macroni käsitlusest, mille järgi Prantsuse tuumajõud võiksid olla Euroopa kilp (Euronews Italy). Rooma sõnum on selge: õhukaitses tehakse koostööd, Prantsuse juhtrolli Euroopa tuumaheidutuses ei kiideta heaks.

Näidiskoostöö kaitsetööstuse läbikukkumise järel

Heidutuskoostöö täidab ka poliitilist tühimikku. Juunis loobusid Prantsusmaa ja Saksamaa ühisest kuuenda põlvkonna hävitajaprojektist FCAS, sest Airbus ja Dassault ei suutnud aastate jooksul tööstuslikus tööjaotuses kokkuleppele jõuda (IRIS, Le Monde). Mõni päev enne Nörvenichi õppust otsustas Merz osta kaugmaa löögivõimeks Ameerika Tomahawki rakette, mis süvendas Pariisi rahulolematust. Tuumakoostöö annab Prantsuse-Saksa suhtele strateegilise sisu ajal, mil kaitsetööstuse ühine rada on lagunenud.

Märtsikuist kokkulepet ei ole ametliku tekstina avaldatud. Avalikkus näeb õppusi, kõnesid ja koalitsioone, kuid ei saa kontrollida, millised on konsultatsioonimenetlused ja kokkuleppe piirid. Prantsusmaa saab muuta oma heidutuse praktikas euroopalikumaks, kuid mitte jagada selle juhtimist. Macron ja Merz peavad selgitama, mida konsultatsioon tegelikult tähendab, enne kui liitlastelt oodatakse selle käsitlemist julgeolekutagatisena.