Saksamaa laenab kaitsekuludeks €110 miljardit

Friedrich Merzi valitsus kiitis heaks 2027. aasta eelarvekava, mis näeb ette ligikaudu 203,6 mld € uut laenu. Sellest 109,7 mld € on mõeldud kaitsekuludeks (SPIEGEL, RTE). Sellises mahus muutub Saksamaa euroala suurimaks üheaastaseks laenuvõtjaks. Ülejäänud Euroopale on aga olulisem mehhanism: Saksamaa muutis oma eelarvereegleid nii, et selline laenamine sai võimalikuks. Enamik partnereid sama teha ei saa.

Kuidas Saksamaa laenab oma reeglitest mööda

Kogukulud ulatuvad 555,4 mld euroni. Föderaaleelarve vajab maksutulude ja kavandatud kulude vahe katmiseks 118,7 mld € uut laenu. Selle kõrval on kaks eraldi rahastamiskanalit: ligikaudu 54,9 mld € taristufondist ja 30 mld € 2022. aastal loodud kaitsefondist (DW).

Need erifondid on kogu skeemi keskne tööriist. Nende kaudu saab valitsus näidata tavapärases eelarves väiksemat puudujääki, samal ajal kui suur osa laenamisest toimub kõrvalkanalites. Saksamaa põhiseaduslik võlapidur, mis piirab föderaalvalitsuse struktuurset laenuvõttu, muudeti nii, et kaitsekulud üle 1% SKP-st jäävad piirangu alt välja. Üks õiguslik muudatus andis Merzile ruumi viia kaitsekulud 2029. aastaks 3,5%ni SKP-st (Bundesregierung).

Hind kasvab kiiresti. Eelarveprognooside järgi, millele viitab Upday, suurenevad föderaalvõla intressikulud 41,9 mld eurolt 2027. aastal ligikaudu 80,7 mld euroni 2030. aastaks. Saksamaa eelarvestabiilsuse nõukogu, mis jälgib föderatsiooni ja liidumaade laenuvõttu, on hoiatanud, et selline kurss võib minna vastuollu EL-i võlareeglitega (Handelsblatt).

Endale laen, ühisele kassale kärped

Samal ajal surub Berliin järgmist EL-i eelarvet umbes 400 mld € võrra väiksemaks, selgub lekkinud positsioonipaberist, millele viitab Marketscreener. Ühine eelarve rahastab muu hulgas ühtekuuluvuspoliitikat, põllumajandust ja kliimaprogramme liikmesriikides, kellel on väiksem eelarveruum. Berliin on kirjutanud omaenda fiskaalpõhiseaduse ümber, et kaitsele rohkem kulutada, kuid palub samal ajal partneritel leppida väiksema ühise rahastusega.

Kõige teravamalt puudutab see Prantsusmaad. Pariis on lubanud kulutada kaitsele 2030. aastani 436 mld €, kuid Prantsusmaa riigivõlg on juba umbes 117,5% SKP-st ning intressikulud võivad pikemas vaates läheneda 5%le SKP-st (Le Figaro, Le Monde). Saksamaa lõi endale eelarveruumi ühe põhiseadusliku sätte muutmisega. Prantsusmaal sellist lihtsat võimalust ei ole ning riik peab oma võlga igal aastal refinantseerima palju kitsamates piirides.

Võlakirjaturud näitavad survet laiemalt. Saksamaa 10-aastase riigivõlakirja tootlus oli 6. juulil umbes 2,94%. Itaalia sama tähtajaga võlakirja tootlus oli 3,71%, mis tähendab 77 baaspunkti suurust vahet ehk erinevust selles, kui kallilt riigid laenu saavad (Borsa Corriere, Teleborsa). Vahe on vähenenud, mis võib Rooma jaoks paista hea uudisena. Tegelikult sulgus vahe peamiselt seetõttu, et Saksamaa enda laenukulu tõusis, mitte seetõttu, et Itaalia laen muutus odavamaks. BNP Paribas on märkinud, et püsivalt kõrgemad intressid kasvatavad võlakoormust kõigis arenenud majandustes (BNP Paribas).

Mida selle raha eest tegelikult saadakse

NATO peasekretär Mark Rutte on survestanud Berliini muutma suuremad kaitsekulud lahinguvalmis üksusteks ja toimivateks tootmisliinideks, mitte üksnes eelarveridadeks (NATO). See on eelarve tegelik proovikivi. Saksamaal on Euroopa taasrelvastamiseks rahaline jõud. Liitlased vajavad tõendit, et rekordiline laenamine annab kasutatavad brigaadid, õhutõrjepatareid ja laskemoonavarud, mitte ainult kallinevad ühikuhinnad ja imporditud varustuse. Vastuseta jääb, kas Prantsusmaa ja väiksemad liikmesriigid suudavad sammu pidada ilma suurema ühise EL-i rahastuseta.