Saksamaa hoiab piirikontrolli alles

Euroopa Komisjon palus üheksal riigil hakata sisepiiride kontrollpunkte maha võtma. Saksamaa siseminister lükkas palve samal nädalal tagasi. Komisjoni 2. juuni arvamused on õiguslikult nõutavad pärast 12 kuud järjest kestnud kontrolle, kuid need ei kohusta liikmesriike millekski (EU Law Live, Brussels Signal). EL-i vaba liikumise keskne ala toimib nüüd suuresti vabatahtliku kuulekuse peal. Seda kuulekust napib.

Püsiv erand

Üheksa riiki — Austria, Taani, Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia, Holland, Norra, Sloveenia ja Rootsi — on hoidnud piirikontrolle töös kaugelt kauem, kui Schengeni hädaolukorra reeglid algselt ette nägid. Saksamaa, Prantsusmaa ja Austria on eri vormis kontrolle kasutanud alates 2015. aastast, esitades iga teavituse lõppedes uue põhjenduse: ränne, terrorism või piiriülene kuritegevus.

Schengeni piirieeskirjade 2024. aasta reform pidi sellele panema selge ülempiiri. Tegelikkuses pikendas reform lubatud maksimumi kuuest kuust kolme aastani ja nihutas kõrvale Euroopa Kohtu 2022. aasta otsuse, mille järgi pikaajalised kontrollid olid ebaseaduslikud (European Sting).

Komisjon ei ole kordagi algatanud rikkumismenetlust riigi vastu, kes on sisepiirikontrolle üle aja hoidnud. See on komisjoni ametlik vahend, millega sundida liikmesriike EL-i õigust järgima. Cambridge’i teadlased kirjeldavad olukorda kui süsteemset alajõustamist, mille taga on poliitiline hirm: Saksamaa või Prantsusmaa karistamine piirikontrollide eest annaks jõudu väitele, et Brüssel takistab riikidel end kaitsta (Euronews).

Kolm trotsi vormi

Saksamaa siseminister Alexander Dobrindt andis 4. juunil Luxembourgis EL-i siseministrite kohtumisel tooni. Kontrollid „arendatakse paindlikult edasi”, mitte ei lõpetata, ütles ta. Dobrindti kaks tingimust ümbermõtlemiseks — EL-i välispiiri „märgatav paranemine” ja tõend, et uued varjupaigareeglid päriselt töötavad — on teadlikult raskesti mõõdetavad (Tagesschau, Spiegel).

Austria siseminister Gerhard Karner valis vaiksema tee: kontrollpunktid nihutatakse piirilt sisemaale, kus mobiilsed patrullid vähendavad nähtavust, kuid ei lõpeta jõustamist. Prantsusmaa ei andnud avalikku vastust.

Ainult Holland andis märku tegelikust muutusest. Varjupaigaminister Bart van den Brink teatas mais, et staatilised piiripunktid asendatakse pärast septembrit Kuningliku Marechaussee ehk sõjaväepolitsei mobiilse järelevalvega. See põhineb luure- ja riskiprofiilidel, mitte üldistel peatamistel (Rijksoverheid). Hollandi mudel on kõige lähemal sellele, mida komisjon tegelikult soovitab.

Kulu langeb eelkõige piirialadele. Koblenzi kohus leidis aprillis, et Saksamaa kontrollid Luksemburgi piiril rikkusid Schengeni koodeksit, sest usutavat ohupõhjendust ei olnud (Ground News). Noorte Euroopa Föderalistide Luksemburgi haru JEF Luxembourg andmetel ületab seda piiri iga päev umbes 223 000 piiriülest töötajat, kes seisavad tipptunnil kuni 45-minutilistes viivitustes (Chronicle.lu). Saksamaa kaebas otsuse edasi ja jättis kontrollpunktid tööle.

Pakt, mis pole valmis

Komisjon ajastas oma arvamused 12. juunile, mil jõustub EL-i rände- ja varjupaigapakt. See on ulatuslik ümberkorraldus, mis puudutab varjupaigataotluste menetlemist, piirikontrolli ja vastutuse jagamist liikmesriikide vahel. Komisjoni poliitiline argument on lihtne: pakti uus taristu muudab sisepiirikontrollid tarbetuks.

Probleem on selles, et taristu on vaevu olemas. Mai alguse seisuga oli 27 liikmesriigist ainult 11-l toimiv ühendus reformitud Eurodaci biomeetrilise andmebaasiga (EUObserver). Üheteistkümnel riigil puudusid endiselt piisavad piirikontrollirajatised. Ungari ei ole isegi taotlenud talle eraldatud rakendusraha (ETIAS).

Nii tekib vastasseis, millest kumbki pool ei saa puhtalt väljuda. Dobrindti väitel on sisekontrollid endiselt vajalikud, sest välispiir ei ole piisavalt kindel. Komisjoni väitel lahendab selle pakt. Ent pakti praktilised lüngad hoiavad alles just neid teisese rände vooge, millele Saksamaa oma põhjenduses viitab. Mõlemal poolel on tehniliselt õigus ja kumbki ei saa teist ümber lükata. Seetõttu kontrollid jätkuvad.

Poola positsioon näitab olukorra absurdsust. Varssavi nõudis samal siseministrite kohtumisel komisjonilt tugevamat tegutsemist Berliini vastu, kus Dobrindt komisjoni palve tagasi lükkas. Poola ise hoiab Schengeni kontrolle Saksamaa ja Leedu piiril ning on Valgevene piiril varjupaiga taotlemise õiguse seitse korda peatanud. Komisjon jättis Poola oma üheksa arvamuse hulgast välja ega selgitanud seda avalikult.

Kui komisjon ei tegutse, täidavad tühimiku Koblenzi ja Müncheni kohtud, kuulutades kontrolle ebaseaduslikuks ja tehes tööd, mida Brüssel väldib. Kas killustunud kohtusurve sunnib lõpuks poliitilise otsuse või muutuvad Schengeni „ajutised” erandid püsivaks korralduseks, sõltub sammust, mida komisjon on 11 aastat vältinud: oma reeglite tegelikust jõustamisest.