Saksamaa lapib pensioniauku börsirahaga

EL-is tuleb iga üle 65-aastase inimese kohta praegu umbes kolm tööealist inimest, kelle palgalt pensionisüsteemi sissemakseid tehakse (Eurostat). Suhtarv liigub kahe poole (Euroopa Komisjoni 2024. aasta vananemisraport). Saksamaa pensionikomisjon vastas sellele ühe laiaulatuslikuma reformipaketiga, mille suur EL-i majandus on viimastel aastatel välja pakkunud. Paketis on kolm hooba: riiklikule pensionile finantsturgudel kogutav lisaosa, pensioniea järkjärguline tõus ja rangemad reeglid varaseks tööturult lahkumiseks. Ükski teine riik Berliini mudelit ei kopeeri, kuid sama aritmeetika kehtib kõigile.

Kuidas jooksvalt rahastatav süsteem pingesse läheb

Euroopa riiklikud pensionid põhinevad lihtsal vahetusel: tänased töötajad rahastavad oma palgamaksudega tänaseid pensionäre. Süsteem püsib, kui maksjaid on pensionäridest palju rohkem. Kui suhtarv väheneb, tuleb puudujääk katta kusagilt mujalt: suuremate sissemaksete, väiksemate pensionide, hilisema pensionilemineku, suurema sisserände või riigieelarve ülekannetega (Euroopa Komisjoni 2024. aasta vananemisraport).

Saksamaa finantsturgudel põhinev lisaosa püüab sellest ringist osaliselt väljuda. Mõte on selles, et töötajad koguvad karjääri jooksul vara turgudel ning pension ei sõltu täielikult järgmise põlvkonna palgatulust. Üleminek tekitab aga vahepealse põlvkonna. Praeguseid pensionäre tuleb endiselt rahastada samal ajal, kui nooremad töötajad hakkavad osa sissemaksetest suunama turupõhistesse säästudesse (Eurostat, OECD). Rahastatud osa ei kustuta demograafilist arvet, vaid nihutab selle teise kohta.

Rootsis toimib selline jaotus juba praegu: 16 protsendipunkti avaliku pensioni sissemaksest läheb tavapärasesse jooksvalt rahastatavasse süsteemi, 2,5 protsendipunkti aga turgudele investeeritavasse „preemiapensioni” (Pensionsmyndigheten). Saksamaa jaoks on õppetund kitsas. Turupõhine osa saab töötada väikese ja hästi juhitud lisana tugevale riiklikule pensionile. Rootsi riigikontroll leidis samas fondiplatvormil tõsiseid tarbijakaitse lünki ning hoiatas, et suurem fondivalik ei anna automaatselt paremat tulemust (Riksrevisionen).

Kolm riiki, kolm viisi kulu jaotada

Prantsusmaa tõstab pensioniea 62 aastalt 64 aastale, üleminek kestab 2030. aastani (Vie publique). Eelarvevõit sõltub täielikult sellest, kas vanemad inimesed ka tegelikult tööle jäävad. 60–64-aastastest töötas 2023. aastal vaid 39,7% (INSEE). Kõrgem pensioniiga ilma vastavate töökohtadeta lükkab inimesi pensionisüsteemist töötushüvitistele.

Hispaania valis hilisema pensionilemineku asemel suuremad tulud. Põlvkondadevahelise õigluse mehhanism tõstab järk-järgult tööandjate ja töötajate sissemakseid ning kogub reservfondi ajaks, mil suurte sünniaastakäikude pensionileminek süsteemi koormab (OECD Pensions at a Glance). Töötajad ja ettevõtted maksavad praegu rohkem, et kaitsta riiklikku pensioni hiljem.

Itaalias on pensioniiga juba üks Euroopa kõrgemaid, 67 aastat, kuid riik avab korduvalt varase lahkumise võimalusi, mis söövad kokkuhoidu. Avalikud pensionikulud ulatuvad umbes 15%ni SKP-st, mis on EL-i kõrgeimate näitajate seas (Euroopa Komisjoni 2024. aasta vananemisraport, OECD Pensions at a Glance).

Iga riik on valinud erineva hoova. Piirang jääb samaks. Töötajaid, pensionäre, tööandjaid ja maksumaksjaid ei saa korraga täielikult kaitsta.

Kes koorma kannab

Hilisem pensionileminek ja turgudel kogutav pensionilisa soosivad inimesi, kelle töö on stabiilne, hästi tasustatud ja füüsiliselt kergem. Neil on võimalik kauem töötada ning aastakümnete jooksul sääste kasvatada. Käsitöölised, hoolduspausidega töötajad ja kehvema tervisega inimesed ei pruugi seda suuta (Euroopa Komisjoni pensionide piisavuse raport, Eurostat). Nooremad töötajad kannavad üleminekul topeltkoormat: nad rahastavad praeguseid pensionäre ja koguvad samal ajal endale sääste. Varahaldurid võidavad iga kord, kui rohkem pensioniraha liigub turgudele. Seetõttu muutuvad fondide juhtimine ja tasud poliitiliseks küsimuseks.

Praktiline vastuseta küsimus on lihtne: kas inimestel, kellelt oodatakse kauem töötamist, on võimalik töökohta leida ja hoida? Kuni vanemate töötajate hõivemäär ei parane, võib pensioniea tõstmine muuta pensionisüsteemi puudujäägi vaesusprobleemiks (OECD). Saksamaa otsustab, kelle kanda demograafiline arve jääb. Sama teeb iga Euroopa valitsus. Enamik pole seda lihtsalt veel sama selgelt välja öelnud.