Saksa kohtud pidasid Google’it tehisaru väidete eest vastutavaks

24. septembril kohustas Aacheni piirkondlik kohus Google’it lõpetama väited, nagu oleks üks Saksa peaarst seksuaalse sundimise eest süüdi mõistetud (KPW, Beck aktuell). Süüdimõistmine puudutas teist inimest. Google’ile teatati veast, kuid ettevõte keeldus väiteid eemaldamast. Kas Google peab samamoodi tegutsema ka mujal Euroopas, pole veel selge.

Kaks meest, üks vastus

28. augustil otsis kolleeg arsti nime koos saksakeelse sõnaga „ametist kõrvaldamine“. Google’i AI Mode vastas, et arst on süüdi mõistetud, vallandatud ja saanud kuuekohalise hüvitise (Beck aktuell). See käis sama kliiniku teise endise tippjuhi kohta.

Tehisaru ajas kaks inimest segamini. Selle kasutatud artiklid rääkisid teisest mehest ega maininud arsti nime. Arsti sõnul pole tema vastu esitatud kaebust, algatatud menetlust ega tehtud süüdimõistvat otsust. Kui ta palus Google’il vastused eemaldada, teatas ettevõte 15. septembril, et ei võta midagi ette (LHR). Ka tema advokaadi ametlik nõue ei andnud tulemust.

Mida Google peab nüüd lõpetama

Kohtumääruse ulatus on kitsas: Google’il keelatakse esitada kolme konkreetset versiooni valest vastusest. Määrus on suunatud Google’i Euroopa tütarettevõttele Google Ireland Limited (KPW).

Kohus käsitas Google’it Saksa isikuõiguse järgi Störerin’ina ehk osalisena, kes peab lõpetama rikkumise, mida tal on võimalik ära hoida, isegi kui ta ise seda ei algatanud. Vale süüdistus kuriteos on tõsine rikkumine ja nõuab kiiret sekkumist, mistõttu tegi kohus otsuse Google’it enne ära kuulamata. Määruse rikkumise eest võib määrata kuni 250 000 € trahvi, kuid seni pole trahvi määratud (LHR).

Sama suunda näitas varasem Saksamaa kohtuotsus. 28. mail arutas Müncheni I piirkondlik kohus AI Overview’d, mis seostas kaks kohalikku väljaannet tellimuspettusega (Müncheni kohtuotsus). Kohus leidis, et Google’i süsteem ei piirdunud allikate tsiteerimisega, vaid ühendas need uueks väiteks. Selle väite eest pidas kohus vastutavaks Google’it.

Google kaebas Müncheni otsuse edasi, kuid menetlus lõppes kokkuleppega ja kõrgem kohus ei hinnanud põhjendusi (The Decoder). Mõlemad otsused on esimese astme kohtutelt. Kumbki ei seo teiste riikide kohtunikke.

EL-i õiguse lahtine küsimus

Avaldatud käsitlustest selgub, et Google keeldus tegutsemast, kuid mitte see, miks. Google’i tugevaim võimalik argument on teenuse mastaap: tohutule hulgale küsimustele vastav süsteem ei saa iga lauset ette kontrollida ning kasutajad saavad avada viidatud lingid.

EL-i õigus käsitleb seda argumenti, kuid ei anna sellele lõplikku vastust. Digiteenuste määrus on 2022. aastal vastu võetud veebiplatvormide reeglistik. See kaitseb teenuseid, mis talletavad või edastavad teiste loodud sisu. Neil pole üldist kohustust seda sisu jälgida ning nad ei vastuta, kui tegutsevad kiiresti pärast õigusvastasest sisust teadasaamist (digiteenuste määrus).

Lahtine on küsimus, kas Google’i enda tehisaru loodud lause on üldse teiste loodud sisu. Kui on, peab Google sisu majutava teenusena teavituse peale tegutsema. Kui ei ole, sarnaneb Google rohkem väite autoriga. Euroopa Liidu Kohus pole seda küsimust lahendanud (Lawfare).

Aachenis polnud vaja nende tõlgenduste vahel valida. Mõlema järgi oli Google’ile esitatud dokumenteeritud tõend valeväite kohta, kuid ettevõte jättis selle võrku. Selline järeldus tuleneb avaldatud asjaoludest; kohus ise seda põhjendusena ei esitanud.

Itaalia annab ühe võrdluspunkti. 29. aprillil palus sealsamas tegutsev sideamet AGCOM Euroopa Komisjonil hinnata AI Overview’d ja AI Mode’i määruse süsteemsete riskide reeglite järgi (AGCOM). Need reeglid kohustavad suurimaid platvorme hindama oma teenuste tekitatud kahju ja seda piirama. Itaalia algatuse ajendiks olid peamiselt väljaandjate kartused lugejate kaotamise pärast, mitte valesüüdistused. Euroopa Komisjoni uurimine võiks suunata Google’it neid riske paremini juhtima, kuid ei otsustaks iseenesest, kes vastutab, kui tehisaru vastus kedagi laimab.

Arst sai sellest kohtuasjast kätte selle, mida kohus sai talle pakkuda: Google’ile anti korraldus lõpetada kolme valevastuse esitamine pärast seda, kui ettevõte tema kaebust eiras. Üldist reeglit tehisaruga otsinguvastuste kohta Euroopas veel pole. Mujal elavad inimesed saavad endiselt tugineda riiklikele laimu- ja eraelu puutumatuse seadustele, kuid iga kohus peab ise otsustama, kas Google’i tehisaru vastus on Google’i enda väide. Kogu Euroopat siduva vastuse saaks anda kõrgema astme riigikohus või Euroopa Liidu Kohus, või võiks selle kehtestada uus seadus. Seni pole ühtegi neist olemas.