Kreeka külmutas varjupaigataotluste registreerimise

Lesvosel saabusid 12. juunil Kreekasse rase naine ja tema elukaaslane. Samal päeval jõudis rakendusfaasi EL-i rände- ja varjupaigapakt. Paar veetis ligi kuu kinnipidamisel, ilma et nende taotlust oleks registreeritud. Kreeka ametivõimud alustasid menetlust alles pärast seda, kui õigusabiühendus Refugee Support Aegean esitas kohtule vastuväited. Mandri-Kreekas püüdis ema kahe lapsega kasutada ministeeriumi digitaalset broneerimisplatvormi, mis on 12. juunist saadik maas. Ta läks kohale, teda ei lastud sisse, ta vahistati ja viidi kinnipidamisasutusse (RSA).

Need juhtumid ei paista eranditena. Kreeka varjupaigataotluste registreerimine on pärast pakti jõustumist sisuliselt peatunud, kirjutab NEWS 24/7 ning sama kirjeldavad kohapealse seire põhjal RSA ja Collective Aid. Rändeminister Thanos Plevris ütles in.gr-ile, et valitsus rakendab kõrvalekaldeta põhimõtet „vangla või tagasisaatmine“. Selline sõnastus segab kokku kategooriad, mida EL-i varjupaigaõigus hoiab lahus: kaitset taotlev inimene, tagasisaatmist ootav taotluse tagasilükkamise saanud inimene ja konkreetse õigusliku aluse tõttu kinni peetud inimene ei ole sama staatus.

Registreerimine on pakti esimene lüli. Kreeka lõikas selle läbi.

Rände- ja varjupaigapakt koosneb omavahel seotud EL-i määrustest, mis ühtlustavad varjupaigataotlejate käsitlemist alates esimesest kontaktist kuni lõpliku otsuseni. Rakendusfaasi jõudis see 12. juunil 2026 (Euroopa Komisjon). Süsteem toimib ainult siis, kui inimesed saavad end registreerida. Registreerimine avab tee esmasele kontrollile, varjupaigamenetlusele või tagasisaatmismenetlusele ning kõigile järgmistele sammudele.

Kreeka sulges selle ukse. ECRE viimane riigiraport oli juba enne pakti käivitumist kirjeldanud halduskinnipidamist ja piiratud ligipääsu varjupaigamenetlusele (ECRE/AIDA). Pärast 12. juunit olukord halvenes. Collective Aid teatas juuli lõpus Lesvoselt, et uusi sõelumisvorme ei olnud endiselt kasutusele võetud ning 70–100 ootajast oli menetletud vaid üksikuid (Collective Aid).

EL-i õigusruumis ei ole see hall ala. Varjupaigamenetluste direktiiv kohustab liikmesriike registreerima varjupaigataotluse kolme kuni kümne tööpäeva jooksul. Vastuvõtutingimuste direktiiv keelab inimese kinnipidamise üksnes põhjusel, et ta taotleb varjupaika. Euroopa Kohus on juba mõistnud liikmesriigi hukka selle eest, et ligipääs varjupaigamenetlusele muudeti praktikas võimatuks (CJEU C-808/18). Eraldi on kohus rõhutanud, et rändekinnipidamine vajab tegelikku kohtulikku kontrolli, mitte korda, kus kinnipeetu peab kinnipidamiskohast ise kohtusse pöörduma, et kontroll üldse käivituks (FRA on CJEU C-150/24).

Komisjon kiitis valmisolekut. Kohapeal paistis muu.

16. juulil avaldas komisjon esialgse hinnangu, milles tunnustas Kreeka valmisolekut pakti rakendada. Samal kuul dokumenteerisid RSA ja Collective Aid registreerimise seiskumist, mittetöötavaid digiplatvorme ja kinni peetud varjupaigataotlejaid, kelle ainus tee menetlusse oli kohtuvaidlus (RSA, Collective Aid). Vahe ametliku hinnangu ja kohapealse olukorra vahel näitab, et komisjon oli valmis kiitma halduslikku valmisolekut enne õigusliku vastavuse kontrollimist.

Komisjoni ees on nüüd konkreetne valik. Peatunud registreerimine, rikkis digisüsteemid ja üldistatud kinnipidamine võivad anda aluse rikkumismenetluseks, millega komisjon sunnib liikmesriike EL-i õigust täitma. Kui komisjon dokumenteeritud juhtumitele ei reageeri, jäävad pakti kaitsemehhanismid paberile. Õigus ütleb, et varjupaigataotlejal on õigus registreerimisele, individuaalsele kinnipidamisotsusele ja kohtulikule kontrollile. Kreeka praktika kirjeldatud juhtumites tähendab kinnipidamist seni, kuni inimene end kohtu kaudu süsteemi tagasi vaidleb. Komisjon peab ütlema, millist pakti ta tegelikult jõustab.