Kreeka sihib Türgi-Liibüa merelepet

Ida-Vahemere üks olulisemaid piirivaidlusi ei käi praegu sõjalise surve, vaid merekaardi koordinaatide kaudu. 27. juulil lõpetasid Kreeka ja Liibüa delegatsioonid Ateenas kolmanda tehniliste kõneluste vooru, kus võrreldi õiguslikke argumente selle üle, kust peaks kulgema nende merealade piir Kreetast lõunas (ERT, ProtoThema). Vormilt on need menetluslikud kõnelused. Sisult on eesmärk suurem: Ateena tahab jõuda Liibüaga merepiiri kokkuleppeni, mis nõrgestaks 2019. aasta Türgi-Liibüa memorandumit, millega Kreeka saared Ida-Vahemere kaardil sisuliselt kõrvale jäeti.

Kreeka strateegia on arusaadav, aga selle nõrk koht on sama ilmne: see sõltub partnerist, kellel puudub ühtne riiklik hääl.

Memorandum, mida Kreeta ei saa endale lubada

2019. aasta novembris sõlmisid Türgi ja Liibüa Tripolis asuv valitsus memorandumi, mis käsitles nende rannikuid otse vastakuti paiknevatena. Nende tõmmatud piir andis Kreeka saartele, eeskätt Kreetale, peaaegu olematu kaalu. ÜRO mereõiguse konventsiooni järgi, mis on merepiiride peamine õiguslik raamistik, loovad saared üldjuhul samad merevööndid nagu mandrirannik, välja arvatud juhul, kui tegemist on elamiskõlbmatute kaljudega (UNCLOS). Kreeta on suur ja püsivalt asustatud saar. Memorandum käsitleb seda peaaegu nähtamatuna.

EL-i juhid lükkasid kokkuleppe mõne nädalaga tagasi. Euroopa Ülemkogu, kus liikmesriikide juhid määravad EL-i poliitilise suuna, teatas, et memorandum rikub kolmandate riikide suveräänseid õigusi ega saa siduda riike, kes ei ole selle osalised (European Council). Poliitiline hukkamõist ei loonud aga konkureerivat kokkulepet. Seetõttu jäi memorandum Türgi ja Liibüa diplomaatilistesse toimikutesse ning mõjutab endiselt seda, kuidas Ankara Kreetast lõunas jurisdiktsiooni nõuab.

Kreeka strateegia ja selle nõrgim lüli

Kreeka vastukäik on aeglane ja tehniline: tuua Liibüa eraldi kahepoolsesse merepiiri kokkuleppesse Kreetast lõunas. Kui kaks riiki lepivad kokku oma piirijoones, on Ankaral raskem esitada 2019. aasta memorandumit ainsa olemasoleva kokkuleppena.

Takistus asub Liibüa enda sees. Riik on alates 2014. aastast jagunenud konkureerivate valitsuste vahel. Ida-Liibüas tegutsev esindajatekoda ei ole teadete järgi 2019. aasta Türgi-memorandumit ratifitseerinud, mis muudab selle siseriikliku õigusliku staatuse vaieldavaks juba enne rahvusvahelise õiguse küsimust (Ahram Weekly). Kreekal on vaja, et need rivaalitsevad institutsioonid püsiksid kõnelustes piisavalt kaua, et tekiksid koordinaadid, mida saaks kasutada lepingus või hiljem Rahvusvahelises Kohtus.

Ühine tehniline komitee pidas teise vooru 10. juunil Tripolis ja kolmanda vooru Ateenas. Kreeka kokkuvõtte järgi ei ole kõnelused veel toonud kokkulepitud koordinaate ega lepingu eelnõu (ERT).

Türgi õiguslik positsioon on kitsam, kui avalik vaidlus sageli paista laseb. Ankara ei väida, et saared ei loe kunagi. Türgi argument on, et rahvusvahelised kohtud on mõnel juhul saarte mõju merepiiri määramisel vähendanud, kui täiskaal oleks toonud ebaproportsionaalse tulemuse. Sellisel seisukohal on kohtupraktikas tuge (ICJ Libya/Malta, Daily Sabah). Saare mõju vähendamine ja saare sisuline kustutamine on siiski eri asjad. 2019. aasta memorandum on lähemal kustutamisele.

Miks Rooma ja Nikosia seda jälgivad

Itaalia vaatab Liibüat energia ja rände kaudu. GreenStreami torujuhe ühendab Liibüa gaasiväljad Sitsiiliaga ning Itaalia kaitseminister Guido Crosetto ja välisminister Antonio Tajani on kirjeldanud Vahemere lõunaosa stabiilsust otsese majandushuvina (Formiche).

Küprose haavatavus on kõige teravam. Euroopa energiaettevõtted arendavad Küprose vetes avamere gaasivälju, mille tootmise siht on 2028. aasta (Phileleftheros). Kui Türgi kaart saab Ida-Vahemere ühes osas suurema legitiimsuse, on Nikosia merealaseid nõudeid teises osas lihtsam vaidlustada. Türgi on toetanud memorandumit sõjalise kohalolekuga Liibüas, mis teeb 2019. aasta kokkuleppe pelgalt paberil ümberkirjutamise raskemaks (Les Clés du Moyen-Orient).

Ateena, mis samal ajal blokeerib EL-i viimast Venemaa sanktsioonipaketti oma laevandussektori kaitseks, panustab sellele, et aeglane tehniline kaarditöö kaalub üles poliitilise memorandumi. Praegu on Kreekal õiguslik strateegia, mille nõrgim lüli on riik, keda tal partnerina vaja on.