Guterres põrkub Ankara kahe riigi nõudega

António Guterres saabus pühapäeval Küprosele, et hinnata, kas taasühendamiskõnelusi saab uuesti käivitada saarel, mis on jagatud alates Türgi 1974. aasta sõjalisest sekkumisest. Tegemist oli ÜRO peasekretäri esimese Küprose-visiidiga 16 aasta jooksul (Euronews Germany). Kaasas ei olnud rahuleppe eelnõu ega eelkokkulepet läbirääkimiste alustamiseks. ÜRO erisaadik María Ángela Holguín sõnastas eesmärgi otse: veenda mõlema poole liidreid läbirääkimistele tulema (Cyprus Mail). Takistus pole kohtumiste ajakavas. Üks pool tahab föderatsiooni, teine kahe eraldi suveräänse riigi tunnustamist.

Föderatsioon või kaks riiki

ÜRO Julgeolekunõukogu raamistik näeb ette kahe tsooni ja kahe kogukonnaga föderatsiooni: üks riik, kaks poliitiliselt võrdset kogukonda ja üks suveräänsus (S/RES/1251). Küprose kreeklaste valitsus ütleb, et lükkab tagasi kõik lahendused, mis jäävad sellest raamistikust välja (Cyprus Mail). Kreeka toetab seda joont tingimusteta. Peaminister Kyriakos Mitsotakis kirjeldab Küprose küsimust Euroopa probleemina, mitte Kreeka ja Türgi kahepoolse vaidlusena, ning Ateena välistab saare jagamise (ERT, Lavaron).

Türgi liigub vastassuunas. Ankara kõrged ametnikud rõhutavad, et ükski Küprose lahendus ei saa Türgist mööda minna ning realistlik protsess peab algama kahe kõrvuti eksisteeriva riigi suveräänsest võrdsusest (Hürriyet Daily News). Välisminister Hakan Fidan kordas seda Holguínile mõni päev enne Guterrese saabumist (Politis). See ei ole läbirääkimispositsioon ÜRO raamistiku sees, vaid raamistiku lähtekoha tagasilükkamine.

Kus Brüsselil on roll ja kus mitte

EL on oma nähtavust suurendanud. Komisjon nimetas 13. juulil Raffaele Fitto Küprose eriesindajaks, andes Brüsselile konkreetse vastutaja, kes koordineerib EL-i panust ÜRO protsessis. Enne Ankarasse sõitu kohtus Holguín Brüsselis Fitto ja Euroopa Komisjoni presidendi Ursula von der Leyeniga (Politis, Hürriyet Daily News). EL-i välispoliitikajuht Kaja Kallas kinnitas, et Brüssel peab tegelikuks rajaks ÜRO protsessi (CNA).

Brüsselil on mõju, kuid mitte mandaati põhiküsimust lahendada. Küpros liitus EL-iga 2004. aastal, kuid liitumislepingu protokolli nr 10 järgi ei kehti EL-i õigus põhjaosas seni, kuni saar on jagatud (EUR-Lex). Kui lahendus sünnib, peab see sobituma EL-i õigusega. Komisjon saab seega kujundada kokkuleppe praktilist toimimist: kaubandusreegleid, inimeste liikumist ja õiguslikku ühtlustamist. Vaidluse keskmes olevat suveräänsusküsimust ta lahendada ei saa.

Nikosia tahab siduda EL-i ja Türgi suhete laiema edenemise Küprose küsimuses liikumisega. Ankara ei nõustu, et suhted Brüsseliga sõltuksid saarest. Seetõttu seisavad tolliliidu uuendamine, viisakokkulepped ja sügavam julgeolekukoostöö. Avaldatud andmetel ei ole EL teinud Türgile pakkumist, mis vahetaks konkreetsed järeleandmised Küprose küsimuses edasimineku vastu.

Gaas tõstab äripanuseid

Survet lisavad kaks energiateemat. Eni ja TotalEnergies liiguvad lõpliku investeerimisotsuse poole Küprose ranniku lähedal asuval Kronose gaasiväljal. Ühisprojektist võib saada Küprose esimene äriline avameregaasi arendus (Bloomberg). Eraldi suunal hakkas Türgi ette valmistama seismilisi uuringuid põhja-Küprose poole kavandatava gaasijuhtme jaoks pärast 10. juuli kokkulepet sealsete võimudega. Nikosia protestis. Itaalia analüüs kirjeldas gaasijuhet sammuna, millega Ankara püüab teha endast Vahemere idaosas vältimatu energiategija ja siduda põhjaosa tihedamalt Türgiga (Kathimerini Cyprus, Notizie Geopolitiche). Gaas suurendab jagatuse hinda. See ei muuda seda, kelle käes on rahuprotsess.

Enamik EL-i pealinnu jälgib Küprost distantsilt. Saksamaa vaatab seda eelkõige Türgi-suhte kaudu, mitte eraldi poliitilise prioriteedina (Euronews Germany). Avalikest allikatest paistab, et Prantsusmaa ja Itaalia jälgivad teemat energia ja suveräänsuse vaatenurgast, kuid jätavad juhtrolli ÜRO-le. Küprose küsimus püsib poliitiliselt Nikosia, Ateena, Ankara ja väikese hulga otseselt puudutatud liikmesriikide käes. Guterres saab kaardistada lõhe föderatsiooni ja kahe riigi tunnustamise vahel ning osalised ühte ruumi tuua. Lõhe sulgemine eeldab, et Türgi peab läbirääkimisi raamistikus, mille ta praegu tagasi lükkab. Küsimus on poliitilises tunnustamises, mitte diplomaatilises ajakavas.