Guterres proovib Küprose kõnelusi avada

Kui Ban Ki-moon käis 2010. aasta veebruaris Küprosel, istusid Küprose kreeklaste ja Küprose türklaste juhid veel läbirääkimistelaua taga. Kuusteist aastat hiljem patrullivad ÜRO rahuvalvajad endiselt puhvertsoonis, mis hoiab relvarahu, kuid ei anna neile mandaati rahu läbi rääkida. Tüli tuum pole liikunud. António Guterres saabub 27. juulil kolmepäevasele visiidile, et kohtuda mõlema kogukonna juhtidega (Sigmalive, Europa Press). Diplomaatiline aparaat on põhjalikum kui mitme aasta jooksul, ent takistused on samad.

Kaks eriesindajat, üks külmunud konflikt

Guterres tegutseb ÜRO niinimetatud heade teenete kaudu. See on vahenduskanal, mis lubab peasekretäril osapooled kokku tuua, kuid ei anna talle õigust lahendust peale suruda (ÜRO heade teenete missioon). Tema isiklik eriesindaja María Ángela Holguín on 2025. aastast kahe poole vahel sõelunud. Märtsis toimunud kohtumine tõi sama laua taha mõlema kogukonna juhid ja kolm garantiiriiki: Kreeka, Türgi ja Ühendkuningriigi, kellel on Küprose 1960. aasta garantiilepingu järgi ametlik julgeolekuroll. Guterrese sõnul leppisid pooled kokku kõneluste jätkamises ja uues kohtumises (ÜRO peasekretäri avaldus). See on väike edasiminek, kuid rohkem kui pelk diplomaatiline foon.

Brüssel lisas 13. juulil oma kihi. Euroopa Komisjon nimetas Küprose eriesindajaks Raffaele Fitto, ühe komisjoni mõjukamatest liikmetest (Euroopa Komisjon). Tema ülesanne on valmistada ette, kuidas EL-i õigus taasühinemise korral kehtima hakkaks, ning suunata toetust Küprose türklaste kogukonnale. President Nikos Christodoulides nimetas otsust poliitiliseks tugevdamiseks (Cyprus Mail). Fitto roll algab siiski sealt, kus lepe juba olemas on: ta saab ette valmistada õiguslikku raamistikku, mitte kokkulepet läbi rääkida.

Ankara müür

ÜRO toetatud lahendusmudel on kahetsooniline ja kahekogukondlik föderatsioon. See tähendab kahte geograafiliselt eristuvat piirkonda, Küprose kreeklaste ja Küprose türklaste oma, mis jagavad võimu ühe suveräänse riigi sees (ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioon 1251). Türgi ja Küprose türklaste juhtkond lükkavad selle tagasi. Türgi välisminister Hakan Fidan ütles Holguínile, et Ankara toetab kahe riigi lahendust, mis põhineb suveräänsel võrdsusel (Yeni Şafak). Türgi välisministeerium nimetas Fitto määramist EL-i siseasjaks ja väitis, et liit kaotas neutraalsuse, kui võttis Küprose 2004. aastal liikmeks (Türgi välisministeerium).

Sama lõhe lõpetas ka viimase tõsise läbirääkimiskatse. 2017. aasta Crans-Montana konverents kukkus läbi, sest pooled ei jõudnud kokkuleppele julgeolekugarantiides, vägede kohalolus, territooriumis, valitsemiskorras ega omandiküsimustes (peasekretäri raport S/2017/814). Ühtki neist küsimustest pole pärast seda lahendatud.

Mõjujõud, mida EL ei kasuta

Euroopal on vahendeid, kuid vähe tahtmist neid kasutada. 2019. aastal peatas nõukogu, kus EL-i valitsused teevad ühiseid otsuseid, kõrgetasemelised dialoogid pärast seda, kui Türgi tegi Küprose vetes ebaseaduslikke puurimistöid (EL-i nõukogu). Tolliliidu uuendamine, mida Ankara soovib, on olnud laual 2016. aastast, kuid pole toonud nihet lahenduse tingimustes (Euroopa Komisjon). Paberil on see mõjuhoob. Praktikas sõltuvad EL-i pealinnad Türgist rände ohjamisel, energiatransiidis ja NATO koordineerimisel. Ükski neist pole näidanud valmisolekut minna vastasseisu, mis muudaks Ankara arvestust.

Kreeka nõuab, et iga lahendus oleks kooskõlas EL-i õigusega (Kreeka välisministeerium). Prantsusmaa toetab ÜRO raamistikku (Le Figaro). EL-i pealinnade ühine joon on selge: lahendus peab mahtuma EL-i õigusesse, kuid mitte hinnaga, mis lõhuks suhted Ankaraga.

Guterres saab luua ruumi kõnelusteks. Fitto saab ette valmistada, kuidas EL-i reeglid võimaliku leppe vastu võtaksid. Kumbki ei saa anda kokkulepet Küprose riigi põhikuju kohta, mida Crans-Montanas üheksa aastat tagasi ei sündinud. Vastus on Ankaras, ja Ankara on seni näidanud, et tema positsioon pole muutunud.