Guterres otsib Küprosel läbimurret

António Guterres saabus pühapäeval Küprosele kolmepäevaseks kohtumiste ringiks saare kahe kogukonna juhtidega. Teda ei oodanud ees kokkuleppe eelnõu. Enne saabumist polnud ka kokkulepet ametlike kõneluste taasalustamiseks. Tegemist on kõrgeima taseme ÜRO sekkumisega Küprose küsimusse pärast 2017. aastal Šveitsis Crans-Montanas katkenud läbirääkimisi. Seekordne eesmärk on teadlikult kitsas: selgitada, kas struktureeritud kõnelused on üldse võimalikud olukorras, kus pooled ei ole ühel meelel isegi selles, mille üle läbi räägitakse.

Lähtekohtade vahe

ÜRO Julgeolekunõukogu lahendusraamistik näeb ette kahetsoonilise ja kahe kogukonnaga föderatsiooni: üks riik, kaks poliitiliselt võrdset kogukonda, üks suveräänsus ja üks kodakondsus (S/RES/1251, UN Press). Mõni päev enne Guterrese saabumist kordas Türgi välisminister Hakan Fidan Ankara nõuet „suveräänse võrdsuse” järele, mis tähendab sisuliselt kahe riigi lahendust ja jääb väljapoole ÜRO senist valemit (Hürriyet Daily News, TRT World). Siin ongi põhiprobleem: ÜRO mandaat seob vahenduse föderatsiooniga, Türgi lükkab föderatsiooni avalikult tagasi.

Guterres kohtub Küprose kreeklaste presidendi Nikos Christodoulidese ja Küprose türklaste juhi Tufan Erhürmaniga eraldi, peab mõlemaga kinnise õhtusöögi ning kutsub nad ühisele kohtumisele ÜRO kontrollitavas puhvertsoonis (Politis, UN Web TV). Kava on koostatud poliitilise temperatuuri mõõtmiseks, mitte kokkuleppe vormistamiseks. ÜRO rahuoperatsioonide juht Jean-Pierre Lacroix nimetas visiiti osaks „väga järjekindlatest poliitilistest pingutustest” (CNA). See on ettevaatlik sõnastus: töö käib, läbimurret ei lubata (DW).

Christodoulides ütles, et enne visiiti ei saadetud osapooltele ühtegi lahenduse eelnõu (Stockwatch). Reaalne tulemus oleks tagasihoidlik: järgmise sammu formaat, ajakava või põhjus tuua laua taha Kreeka, Türgi ja Ühendkuningriik. Need kolm garantiiriiki säilitasid ametliku rolli Küprose 1960. aasta iseseisvuskorralduses ning nende nõusolekuta ei lahene kõige raskemad julgeolekuküsimused (CNA).

Brüssel saab lisada mõjujõudu, mitte ÜRO-d asendada

Euroopa Komisjon on seekord nähtavamalt kaasatud kui varasemates voorudes. 13. juulil nimetas komisjon Itaalia asepresidendi Raffaele Fitto Küprose eriesindajaks (Open, Cyprus Mail). ÜRO saadik Maria Angela Holguin kohtus 22. juulil Brüsselis nii Fitto kui ka komisjoni presidendi Ursula von der Leyeniga ning sõitis seejärel Ankarasse Türgi positsiooni kompama (Politis).

Brüsselil on konkreetne põhjus sekkumiseks. Küpros liitus EL-iga 2004. aastal, kuid EL-i õigus on saare põhjaosas peatatud, sest Küprose Vabariik seal tegelikku kontrolli ei teosta. See erand on kirjas liitumislepingus (EUR-Lex). Küprose küsimuse avanemine võiks liigutada ka EL-i ja Türgi külmutatud suhte osi, sealhulgas kaubandust, energeetikat, transporti ja rännet (European Commission). Euroopa Ülemkogu, kus liikmesriikide juhid määravad EL-i poliitilise suuna, on sidunud Ankara suunalise taaslähenemise järkjärgulisuse, tagasipööratavuse ja Türgi käitumisega (European Council).

Fitto saab siduda EL-i stiimuleid ÜRO protsessiga. Ta ei saa seda protsessi asendada. Vägede väljaviimine ja sekkumisõigused on garantiiriikide küsimused, mille lahendamiseks Brüsselil mandaati ei ole. Guterrese 2017. aasta raport Julgeolekunõukogule ütles, et Crans-Montana nurjus, sest pooled ei saavutanud põhiteemades vajalikku „kriitilist massi”, eriti julgeoleku ja valitsemise peatükkides (S/2017/814). Need küsimused pole vahepeal lihtsamaks muutunud.

Guterres saab lõhe kaardistada ja osapooled ühte ruumi tuua. Ta ei saa sundida Türgit pidama läbirääkimisi föderatsiooniraamis, mille Ankara nüüd tagasi lükkab.