Hormuzi risk tõstab gaasihinda

USA rünnakud Iraani tuumarajatistele käivitasid Hormuzi väina ümbruses raketivahetuse ning Euroopa energiaturg reageeris mõne päevaga. Ühtki tankerit pole füüsiliselt peatatud. Ükski valitsus pole teatanud puudujäägist. Hind jõudis kohale enne seda, kui keegi oleks saanud tõestada, et väin on suletud: nafta võrdlushinnad, gaasifutuurid ja laevanduskindlustus hindasid riski ümber.

Brenti toornafta hind sulgus 18. juulil tasemel 88,10 dollarit barrelist, ligikaudu 16% kõrgemal kui nädal varem (Economic Times EnergyWorld, Sharetrader). Euroopa peamine gaasihinna mõõdik, Hollandi TTF, tõusis 57,72 euroni MWh kohta ehk samal perioodil üle 18% (n-tv). Hormuzi läbivate tankerite sõjariski kindlustus maksab nüüd 3–10% laeva väärtusest. 100 mln dollari suuruse tankeri puhul tähendab see ühe reisi kindlustamiseks 3–10 mln dollarit. Enne konflikti maksis sama kate umbes 250 000 dollarit (The National, PortProcure).

Kuidas Pärsia lahe kriis jõuab Euroopa arvetesse

Euroopa ostab Pärsia lahe piirkonnast otseselt vähe naftat ja gaasi. USA energiateabe ameti EIA hinnangul liigub 84% Hormuzi kaudu veetavast toornaftast Aasiasse (EIA). Energiaturg on aga üleilmne. Kui Aasia ostjad kardavad Katari veeldatud maagaasi kaotust, hakkavad nad agressiivsemalt pakkuma Ameerika, Nigeeria ja Austraalia lastide eest. See tõstab hinda ka Euroopale, mis vajab samu alternatiivseid tarneid.

S&P Globali andmetel langes EL-i veeldatud maagaasi import juunis aastavõrdluses 18% (S&P Global). See näitas, et turg oli pinges juba enne selle nädala hinnahüpet.

Mõju sõltub sellest, mida ostetakse. Itaalias tõusis diislikütuse hind üle 2 euro liitrist just siis, kui ajutine aktsiisikärbe lõppes (Sky TG24). Saksamaal satuvad surve alla keemiaettevõtted, mis ostavad naftat hetketurult ega jõua riski piisavalt kiiresti maandada (Tagesschau). Laevanduses on Kaug-Ida ja Pärsia lahe liinide hetkeveohinnad tõusnud üle 7000 dollari konteineri kohta ning ligikaudu 250 000 konteinerit nädalas suunatakse väinast eemale (Maritime Danmark).

Talvevarud täituvad kallima hinnaga

Ajastus teeb probleemi suuremaks. EL-i gaasihoidlad olid juuni lõpus täidetud 48,9% ulatuses, aasta varem 58,6%. EL-i energiaregulaatorite amet ACER hoiatas, et talveks kohustusliku 90% täituvuse saavutamiseks peab veeldatud maagaasi import kasvama ligikaudu 13% üle 2025. aasta taseme (Enerdata). Hoidlate täitmine ajal, mil Pärsia lahe riskipreemia tõuseb, ei ole enam rutiinne hankeülesanne, vaid poliitiline kuluotsus.

Euroopa Komisjoni energialiidu rakkerühm järeldas 13. juulil, et „vahetut varustuskindluse probleemi” ei ole, viidates vabale veeldatud maagaasi impordivõimsusele ja olemasolevatele erakorralistele naftavarudele (European Commission). See hinnang on põhjendatav. Euroopal on alternatiive ning osa neist juba töötab: Itaalia ja Horvaatia terminalid läksid USA lastidele üle, kui Katari tarned tõrkusid.

Puudujäägi puudumine ei tähenda siiski probleemi puudumist. Brüssel saab koordineerida, osapooli kokku tuua ja hallata varude kasutamise reegleid. Ta ei saa sundida laevaomanikku vaidlusalustest vetest läbi sõitma, kindlustajat taskukohast kaitset pakkuma ega panga vastavuskontrolli Pärsia lahega seotud lasti heaks kiitma. Lloyd’s Market Association sõnastas selle otse: kindlustus oli endiselt kättesaadav, kuid liikluse vähenemist põhjustasid „omanike ja kaptenite ohutuskaalutlused” (LMA). Kitsaskoht ei ole taristu. See on eraettevõtete riskivalmidus, mida ükski energiavolinik käskida ei saa.

Arve jõuab kohale niikuinii

Euroopa saab varustusega tõenäoliselt hakkama seni, kuni Hormuzi väin jääb formaalselt läbitavaks, isegi kui liiklus on häiritud. Riskipreemiat Euroopa ära kaotada ei saa, sest otsustavad hoovad on Washingtoni, Teherani, laevaomanike, kindlustajate ja pankade käes. Nende riskikomiteed vastavad aktsionäridele, mitte EL-i energiapoliitikale. Valitsused kannavad poliitilise hinna: kütusehindade pahameele, hoidlate täitmise arved ja tööstuse kaebused. Vastasseisu lahendamise vahendid asuvad suuresti väljaspool Euroopa käsi.