Tööstusvalmidus lõhestab EL-i €2 trillion eelarvet

Järgmise EL-i eelarve kohal rippuv 2,0 triljoni € suurune number on poliitiliselt mugav, kuid võrdlus pole puhas. Praegune pakett jõudis sellesse suurusjärku alles siis, kui Brüssel liitis tavapärasele pikaajalisele eelarvele NextGenerationEU laenuraha. Tuumeelarve ise oli 2018. aasta hindades 1,074 triljonit €. Vaidlus käib reegli üle, mis otsustab raha liikumise: kas see läheb piirkondadele, mis peavad järele jõudma, või kohtadesse, mis suudavad kiiresti ehitada tehnoloogia-, kaitse- ja energiavõimekust.

Reegel määrab võitjad

Igal pealinnal on vetoõigus, sest pikaajaline eelarve vajab ELTL artikli 312 järgi Euroopa Parlamendi nõusoleku järel EL Nõukogus ühehäälset otsust. Seetõttu jõuab iga riigi kaebus lõpukokkuleppe lauale.

Aastakümneid järgis suur osa EL-i kulutustest vajaduse loogikat. Ühtekuuluvusraha suunatakse vaesematele piirkondadele, et vähendada sissetuleku-, taristu- ja tööhõivelõhet. Euroopa Parlamendi ühtekuuluvuspoliitika ülevaade kirjeldab just seda põhimõtet. Ühine põllumajanduspoliitika kaitseb põllumeeste sissetulekut ja maapiirkondade majandust, nagu näitab parlamendi ÜPP rahastamise ülevaade.

Konkurentsivõimeraha töötab teistmoodi. Kui uued vahendid liiguvad tööstuskonkursside, teaduspartnerluste ja riikliku kaasrahastuse kaudu, on paremas seisus riigid ja piirkonnad, kus on tugevad ettevõtted, ülikoolid, kaitsetööstuse tarnijad ja ametnikud, kes suudavad taotlusi ette valmistada. Lõplikku valemit pole veel kinnitatud, seega pole küsimus täpses summas. Küsimus on mehhanismis: ühtekuuluvuspoliitika premeerib vajadust, tööstuspoliitika valmisolekut.

Netomaksjad tahavad ambitsiooni piiratud eelarves

Saksamaa probleem on aritmeetiline. Suurem EL-i kulutus tehnoloogiale, kaitsele ja Ukrainale tähendab kas suuremaid riiklikke sissemakseid, uut ühisvõlga või vanade prioriteetide kärpimist. Seetõttu on netomaksjate loomulik lähtekoht piiratud eelarve ja karmimad valikud, eriti olukorras, kus Brüsselil on piirkondliku arengu jaoks juba Euroopa Regionaalarengu Fond ning kaitsetööstuse jaoks Euroopa Kaitsefond.

Prantsusmaa surve on teistsugune. Pariis tahab kaitsta ühist põllumajanduspoliitikat ja samal ajal lükata edasi kaitse- ja tööstusraha, kuid eelarveruum on kitsam pärast seda, kui nõukogu algatas 2024. aasta juulis Prantsusmaa suhtes ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse. EL-i tasandi laen ei kaota kulu. See nihutab vaidluse tänastelt riiklikelt sissemaksetelt homsele ühisele tagasimaksele.

Poola on selgeim pingekoht. Varssavi tahab tugevamat julgeolekut, piirivastupidavust ja Ukraina-kulutusi, kuid sõltub samal ajal otseselt ühtekuuluvusrahast: Cohesion Data Platform näitab Poolale 76,7 mld €. Poola võib tahta jõulisemat Euroopat ja samal ajal vastu seista sellele, et selle hind makstakse valemite arvelt, mis rahastasid riigi järelejõudmist.

Sama pinge jookseb läbi kogu idatiiva. Kui eelarve käsitleb Venemaa lähedust kuluna, on Poolal ja Balti riikidel tugev nõue. Kui raha järgib tööstusvõimekust, võivad suuremad majandused hankeahelate ja teaduskonsortsiumide kaudu suurema osa endale võtta, kuigi julgeolekuriski kannavad kõige vahetumalt idapiiri riigid.

Arve tuleb ikkagi maksta

Põllumehed ja vaesemad piirkonnad ei pea konkurentsivõimeraha vastu olema, et sellest kaotada. Nad kaotavad siis, kui uut raha tehakse ÜPP või ühtekuuluvuspoliitika kärbete arvelt ja jagatakse seejärel konkurssidega, kus neil on nõrgem stardipositsioon.

Rahastamisviis loeb samuti. EL-i tulud toetuvad endiselt suures osas kogurahvatulul põhinevatele riiklikele sissemaksetele. Ühislaen tähendab EL-i võlga, mis tuleb aja jooksul tagasi maksta, nagu selgitavad komisjoni tulude ülevaade ja NextGenerationEU investorimaterjalid. Toetused aitavad nõrgemaid piirkondi otsesemalt. Laenud soosivad neid, kes suudavad laenata ja projekte ellu viia. Kaasrahastus, kus valitsus peab lisama oma raha, võib vaesemad haldusüksused mängust välja jätta juba enne konkursi algust.

Eelarvevaidlust müüakse vastandusena vanade ülekannete ja nüüdisaegsete prioriteetide vahel. Tegelik küsimus on raskem: kas Euroopa suudab ehitada tööstusvõimekust nii, et ei murra lubadust vaesematele piirkondadele järele jõuda.