Iirimaa keelab asunduste kaubad

Iirimaa liigub EL-i kaubanduspoliitika piirile, kuid teeb seda võimalikult kitsalt. Iiri parlamendi alamkoda Dáil võttis hääletuseta vastu okupeeritud alade seaduseelnõu, kirjutas Irish Times. Eelnõu keelab okupeeritud aladelt pärit kaupade impordi, kuid ei puuduta teenuseid. Dublin püüab nii tegutseda asundustega seotud kaubanduse vastu riiklikult, andmata Euroopa Komisjonile liiga lihtsat alust väita, et Iirimaa teeb EL-i pädevusse kuuluvat kaubanduspoliitikat omapäi.

Ministrid ütlevad, et eelnõu järgib õiguskantsleri nõuandeid, vahendas RTE. Nõuannet ennast ei ole avaldatud. See on oluline, sest EL-i aluslepingud jätavad kaubanduspoliitika kolmandate riikidega suuresti liidu pädevusse. Poliitiline sõnum on selge. Õiguslik konstruktsioon on ettevaatlik.

Miks kaubad alles jäid

Kaupadel on dokumentaalne jälg. Need liiguvad läbi tolli, neil on päritoludokumendid ja tootekoodid. See annab Iirimaale võimaluse öelda importijatele, mis on keelatud, nõuda tõendeid ja karistada rikkumisi.

Teenustega on keerulisem. Hotellibroneering, õigusleping, finantsteenus või konsultatsioonimakse võib olla territooriumiga seotud kaudsemalt ja vaieldavamalt. Iirimaa saaks püüda ka neid reguleerida, kuid iga lisakanal annaks ettevõtjatele rohkem ruumi seadust vaidlustada ja ametnikele rohkem tõendamiskoormust.

Seetõttu ärritab erand kampaania korraldajaid. Paul Murphy süüdistas koalitsiooni selles, et see on eelnõu teenuste väljajätmise ja aruteluaja piiramisega „täielikult tühjaks teinud”, vahendas Irish Times. Mõjuulatuse kohta on tal argument olemas. Valitsus jättis alles osa, mida toll saab kontrollida, ja loobus laiemast survest teenustesektorile.

Õiguslik piir jääb siiski riskantseks. EL-i toimimise lepingu artikkel 207 annab liidu kaubanduspoliitika kolmandate riikidega, sealhulgas kaupade ja teenuste osas, EL-i kätte. Iirimaa võimalus tugineb sellele, et EL-i õigus eristab juba asundustest pärit kaupu Iisraeli enda kaupadest.

Sellel eristusel on kohtupraktikas alus. Brita kohtuasjas ütles Euroopa Kohus, et Läänekalda kaubad ei saa EL-i ja Iisraeli tariifisoodustusi Iisraeli toodetena. Komisjoni päritolumärgistuse teatis nõudis asunduskaupade täpset märgistamist ning Psagot kinnitas seda lähenemist tarbijamärgistuse puhul. Märgistamine ja tariifikohtlemine ei ole siiski sama mis impordikeeld.

Millise vaidluse Brüssel võib algatada

Komisjon peab otsustama, kas Iirimaa rakendab EL-i õiguses tunnustatud eristust või loob oma kaubanduspoliitikat. Kui komisjon leiab, et Dublin ületas piiri, saab ta alustada artikli 258 alusel rikkumismenetlust. See on aluslepingute tee liikmesriigi Euroopa Kohtusse viimiseks EL-i õiguse rikkumise eest. Importijad võivad keelu vaidlustada ka Iiri kohtutes, mis saavad saata küsimused Luxembourgi.

Seetõttu on avaldamata õigusnõuanne oluline ka väljaspool Dublinit. Iirimaa palub teistel valitsustel uskuda, et eelnõu jääb EL-i õiguse piiridesse, kuid hoiab põhjenduse salajas. Kodupoliitikas võib see toimida. Euroopa pretsedendina on see nõrgem.

Hollandi arutelu näitab praktilist testi. Sarnane asunduskaupade ettepanek on Hollandi parlamenditoimikus 36807 ning JNS teatas, et riiginõukogu nägi selleks Hollandi ja EL-i õiguses ruumi. Keeruline koht ei olnud poliitiline tahe, vaid jälgitavus, tõendamine ja karistused, mis peavad kohtus püsima.

Tee ümber blokeeritud EL-i

Euroopa tasandil ei ole keskne küsimus kaubandusmaht. Küsimus on selles, kas üks valitsus saab luua seadusliku riikliku tee olukorras, kus ühine EL-i tegevus on kinni. Kui Iirimaa saab sellega hakkama, tekib teistele mudel. Kui ei saa, jääb vana piir kehtima: valitsused võivad hukka mõista, märgistada ja eristada, kuid ei või üksi kaubandust sulgeda.

See piir loeb, sest EL-i tee on poliitiline, mitte automaatne. Ursula von der Leyen on suunanud EL-i ja Iisraeli assotsiatsioonilepingu, bloki Iisraeliga sõlmitud kaubandus- ja koostöölepingu peatamise küsimuse tagasi liikmesriikidele, kirjutas Europa Press. Euractiv kirjeldas sama vaidlust takerdumisena nõukogus liikmesriikide vahel, mitte ainult komisjoni vastumeelsusena.

Iirimaa ei lahendanud seda ummikseisu. Ta tõi selle nähtavale. Eelnõu säilitab õigusliku usutavuse, piirates sihi kaupadega, kus toll saab päriselt tegutseda ja EL-i kohtupraktika eristab juba territooriume. Hind on selge: Dublin loobus laiemast majanduslikust haardest, mida kampaaniad soovisid. See on eelnõu sisemine kompromiss ja põhjus, miks kohtute ja komisjoni järgmised sammud loevad nüüd rohkem kui parlamendi vaikiv heakskiit.