Iirimaa juhib EL-i eelarvetüli

Iirimaa võttis 1. juulil üle EL-i nõukogu roteeruva eesistumise ehk hakkas juhtima tööd institutsioonis, kus liikmesriikide ministrid EL-i seaduste üle läbi räägivad ja hääletavad. Ajastus on keeruline: laual on Euroopa Komisjoni ettepanek EL-i järgmiseks seitsmeaastaseks eelarveraamiks, mille maht on ligi 1,98 triljonit eurot (Zeit, European Commission).

Eesistumine ei anna Dublinile voli Euroopat juhtida. See annab Dublinile võimaluse juhtida ruumi, kus 27 valitsust peavad kokkuleppele jõudma. Vahe on oluline, sest see ruum muutub eelarvevaidluse edenedes pingeliseks.

Eesistuja, mitte ülemus

Eesistujariik juhatab enamikku ministrite kohtumisi, koostab kompromisstekste ja määrab, millises järjekorras vaidlusi lauale tuuakse. Ta ei saa algatada õigusakte, riikide vetoõigust eirata ega tekitada hääleenamust seal, kus seda pole (Council of the EU).

Iirimaa ametiaeg on Leedu ja Kreekaga jagatud 18-kuulise programmi esimene osa. See tähendab, et Dublin ei alusta tühjalt lehelt, vaid võtab üle juba kokku lepitud töögraafiku (Irish trio programme).

Põhitöö toimub ministritest madalamal tasandil: töörühmades, kus liikmesriikide ametnikud vaatavad õigusakte läbi rea kaupa, ning Coreperis ehk Brüsselis töötavate liikmesriikide suursaadikute komitees. Seal pehmendatakse või külmutatakse enamik poliitilisi konflikte enne, kui ministrid laua taha jõuavad (Council preparatory bodies).

Eesistumine õnnestub siis, kui erimeelsused kitsenevad enne avalikku poliitilist etappi. Järgmise kuue kuu jooksul peab Dublin koostama sadu kompromisse kümnetes poliitikavaldkondades (Euronews FR).

Miks eelarvekokkulepe on raske

Mitmeaastane finantsraamistik ehk EL-i seitsmeaastane kulukava on Brüsseli üks jäigemaid otsuseid. Kõik 27 valitsust peavad selle ühehäälselt heaks kiitma ning seejärel annab nõusoleku Euroopa Parlament. Parlament saab kogu paketi kas heaks kiita või tagasi lükata, kuid ei saa seda ridade kaupa ümber kirjutada (Council MFF).

Üks riik võib kokkuleppe peatada. Seetõttu on eesistujariigi tekstiloome tavalisest kaalukam: milliseid eelarveridu arutatakse esimesena, millised summad jõuavad kompromissi ja kui kiiresti ajakava liigub, määrab, kas valitsuste ees on selged valikud või laialivalguv vaidlus, mida ei suudeta sulgeda.

Kantsler Friedrich Merzi juhitud Saksamaa on nõudnud suuri kärpeid. Reutersile tuginev Saksa meedia on kirjutanud, et Berliin soovib Euroopa Komisjoni ettepanekust maha võtta umbes 400 miljardit eurot, kuigi selle numbri ametlik staatus jäi vaieldavaks (Deutschlandfunk, WirtschaftsWoche).

Berliini kriitika on sihitud varastele kavanditele, mis vähendaksid konkurentsivõime ja kaitse kulusid, kuid hoiaksid puutumatuna põllumajanduse ja ühtekuuluvuspoliitika raha. Need on eelarveread, mille kaudu liigub raha põllumeestele ja EL-i vaesematele piirkondadele (n-tv).

See jaotus näitab tegelikku murdejoont. Netomaksjad, nagu Saksamaa, Holland ja Austria, tahavad väiksemat eelarvet. Lõuna- ja Ida-Euroopa netosaajad tahavad säilitada kulud, mis aitavad vähendada vahet jõukamate liikmesriikidega.

Iirimaa peaminister Micheál Martin hoiatas eesistumise alguses eelarvevaidluse „äärmuslike seisukohtade” eest. Sõnum oli mõeldud mõlemale leerile: kokkulepe eeldab, et kõik püsivad laua taga (Zeit).

Martini mõju ei seisne hääles, vaid pliiatsis. Eesistujariik kirjutab kompromissiraamid, mis määravad, mille vahel valitsused tegelikult valivad.

Ajakava surub igast küljest

Eelarve pole ainus ühehäälsust nõudev teema. Ukraina ja Moldova laienemisprotsess, uus Venemaa sanktsioonipakett ning järgmised liitumissammud vajavad samuti konsensust ja põrkuvad oma poliitiliste takistustega (Euronews PL, Onet).

Volodõmõr Zelenskõi käis Dublinis ja kutsus avalikult Poolat ja Ungarit üles mitte blokeerima Ukraina teed EL-i (Rzeczpospolita). Need on poliitilised signaalid, mitte institutsionaalsed tulemused. Kuid kõik ühehäälsust vajavad otsused kasutavad sama poliitilise usalduse varu. Eelarveummik kulutaks seda kiiresti.

Eesistujariigi tegelik jõud ei ole veto murdmine. See on teksti kirjutamine nii, et veto kasutamine muutub poliitiliselt kallimaks.