Itaalia EL-i rekordfondist valmis vaid €3.7bn

Taaste- ja vastupidavusrahastu (RRF) on 577 mld € suurune fond, mille EL lõi 2021. aastal majanduste taastamiseks pärast Covidit. Sellel on kindel lõpptähtaeg: 31. august 2026. Pärast seda uusi vahe-eesmärke enam arvesse ei võeta. 30. septembriks peavad kõik maksetaotlused olema esitatud. Kasutamata raha jääb saamata. Seni on valitsustele välja makstud umbes 58% fondist (European Commission, ING Think). Pudelikael ei ole üksnes Brüsselist raha kättesaamises, vaid selles, kas valitsus suudab selle rahaga ka haigla valmis ehitada või väikeettevõtteni jõuda.

Itaalia sai raha kätte. Projektid jäid maha.

Itaalia näitab probleemi kõige teravamalt. Rooma on kätte saanud 166 mld €, ehk 85% oma 191 mld € suurusest paketist, mis on EL-i suurim (Italian government). Itaalia kontrollikoja hinnangul on tegelikult lõpule viidud vaid 3,7 mld € eest projekte (upday, Il Resto del Carlino). Ülejäänu on eri haldusmenetluse etappides. Tuhanded väikesed omavalitsused said raha, kuid neil napib inimesi hangete korraldamiseks ja järelevalveks. Kõige rohkem jäävad maha lõunapiirkonnad: Sitsiilias on väljamaksete määr 22%, Calabrias 25%, Venetos aga 47% (Il Foglio).

Halduslik puudujääk põrkub kokku ehitusturu puudujäägiga. Ehituskulud on alates 2022. aastast tõusnud 40%, kuid EL-i toetused määrati 2021. aasta hindade järgi (Legacoop Romagna). Selline arvestus lõhub töövõtjad ära: ettevõte teeb kooli renoveerimiseks pakkumise ühe hinnaga, kuid materjalikulu sööb eelarve ära enne, kui töö valmis saab. 2025. aastal algatati Itaalia ehitussektoris 13 500 maksejõuetusmenetlust (Unioncamere). Iga pankrot peatab ka selle taga oleva avaliku töö.

Ida pool on pilt veel kehvem. Ungari on oma 10,4 mld € paketist kätte saanud vaid 9%, sest 9,5 mld € on õigusriigi vaidluste tõttu külmutatud (Portfolio.hu). Rumeeniat ähvardavad kuni 15 mld € suurused karistused, sest täitmata on 38 vahe-eesmärki (DCNews). Bulgaaria suutis kasutada vaid 53% rahast pärast seda, kui plaani heakskiitmisest alates on riigis vahetunud seitse valitsust.

Ellujäämine eesmärkide kärpimisega

Edukana paistvad riigid on sageli sinna jõudnud eesmärke vähendades. Portugal vältis 2 mld € kaotamist, muutes oma plaani kolm korda: Lissaboni ja Porto metrooliinid jäeti välja, eluaseme-eesmärgid poolitati ning tervishoiuvoodite arvu kärbiti 40% (Eco/Sapo, Observador). Lisaks suunati 964 mln € arengupanka, mille laenuprogrammides piisab „täidetuks” lugemiseks lepingu allkirjastamisest, mitte projekti valmimisest (Conta-la.pt). Portugali enda järelevalveasutus küsis: „Kas me ohverdame mõju?”

Kreeka, mis on oma 36 mld € paketist kätte saanud 68,5%, on teistsuguse surve all. Nõudlus odavate RRF-i laenude järele, mille intress on 0,3–1%, ületab pakkumist 6–8 mld € võrra (News247). Kui need laenud lõppevad, peavad ettevõtted võtma raha turuintressiga, mis on kolm kuni neli korda kõrgem (Protothema).

Viga oli süsteemi sisse ehitatud

Euroopa Kontrollikoda tõi välja põhilise vastuolu: RRF maksab vahe-eesmärkide, mitte tegelike kulude eest. Kui vahe-eesmärk on formaalselt täidetud, kuid selle aluseks olnud investeering jääb lõpuni tegemata, puudub mehhanism raha tagasi nõudmiseks (ECA Special Report 13/2024, eucrim).

Sügavam probleem on Brüsseli majandusmõttekoja Bruegeli hinnangul selles, et tulemuspõhised maksed eeldavad tugevaid institutsioone (Bruegel). Rumeenia, Bulgaaria ja Ungari, kus haldussuutlikkus on nõrgem, vajavad samal ajal kõige rohkem ümberkorraldusi. RRF pidi erinevusi vähendama. Praktikas on see neid taastootnud.

Euroopa Eelarvenõukogu hinnangul lisasid RRF-i toetused EL-i avalikesse investeeringutesse igal aastal umbes 0,25% SKP-st. See mõju kaob 2027. aastal ja asendajat praegu ei ole (European Fiscal Board). Järgmine EL-i eelarvatsükkel algab 2028. aastal, kuid läbirääkijad pole kokku leppinud isegi selles, kas püsiv investeerimisvahend peaks üldse olemas olema. Lahtine on veel see, kui suur osa rahast jääb kasutamata ja kui nähtavaks muutub auk, mille fondi lõpp jätab.