Itaalia seob energiaerandi kaitserahaga

G7 rahandusministrid kohtusid möödunud nädalavahetusel Pariisis, kuid Itaalia majandusministri Giancarlo Giorgetti jaoks ei muutunud midagi. Lõppavaldus kutsus üles „eelarvedistsipliinile“, mitte paindlikkusele, kuigi Iraani sõda on viinud Euroopa energiakulud tasemele, mida pole nähtud alates 2022. aastast. Ükski G7 riik ei toetanud Rooma nõuet kohelda energiakulusid samamoodi nagu Euroopa juba kohtleb kaitsekulusid: erakorralise väljaminekuna, mille tõttu võib eelarvereegleid ajutiselt painutada.

Keeldumine näitab, kuidas Euroopa eelarvereeglid praktikas töötavad. Seitseteist EL-i riiki on aktiveerinud riikliku erandiklausli ehk NEC-i, stabiilsuse ja kasvu pakti sätte, mis lubab valitsustel kulutada kaitsele kuni 1,5% SKP-st üle oma puudujäägi sihttaseme ilma sanktsioonideta. Itaalia tahab sama kohtlemist Hormuzi väina blokaadist tulenevatele energiakuludele. Brüssel ütleb ei.

Kes pääseb erandit kasutama

NEC loodi lihtsale eeldusele: Venemaa sõda Ukrainas tekitas julgeolekuohu ja valitsustel on vaja ruumi taasrelvastumiseks. Klausel aktiveeriti 2025. aasta juulis 15 liikmesriigile. Saksamaa liitus oktoobris 2025, Austria veebruaris 2026.

Itaalia peaminister Giorgia Meloni kirjutas 17. mail Euroopa Komisjoni presidendile Ursula von der Leyenile, et energiavarustuskindlus on sõjalise konflikti ajal, kui suur naftatransiidi kitsaskoht on suletud, sama strateegiline kui kaitsevalmidus. Komisjoni asepresident Valdis Dombrovskis ütles, et taotlust „uuritakse“. Brüsselis tähendab selline sõnastus sageli, et otsus lükatakse määramata ajaks edasi. Kui erand laieneks energiale, saaksid sama ukse avada kõik suure võlakoormusega riigid. Reutersi hinnangul tähendaks see EL-is üle 30 mld € lisakulu.

Võlakoormus määrab mänguruumi

Saksamaa kantsler Friedrich Merz sõnastas 19. mail põhjaeuroopaliku seisukoha teravamalt: liigne võlg „ohustab suveräänsust“ ning mõned riigid „kulutavad intressidele rohkem kui kaitsele“. Ta ei nimetanud Itaaliat, kuid siht oli selge.

Saksamaa kasutab samal ajal NEC-i heldelt. Föderaalne kontrollikoda on hoiatanud, et küberjulgeolek, elanikkonnakaitse ja luurekulud pannakse „kaitse“ alla, kuigi tavatingimustes kuuluksid need sisepoliitilise halduse kuludesse. Berliin suunab ka umbes 15 mld € energiasubsiidiume läbi tavalise eelarve ja kliimafondi. Saksamaa saab seda teha, sest riigivõlg on ligikaudu 65% SKP-st. Itaalial on see 137%. Madalmaad, kelle võlg on 44% SKP-st ja krediidireiting kõrge ehk laenuraha odav, suudavad energiašoki eelarvet pingesse viimata ära kanda.

Reeglid soosivad tugevalt riike, kellel on eelarveruumi. Kõige valusamalt paistab see välja Prantsusmaal. Pariis on alates 2024. aasta juulist ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluses, mis on EL-i karistusraamistik üle kulutavatele valitsustele. See takistab Prantsusmaal NEC-i aktiveerimist, kuigi 17 muud riiki saavad seda kasutada.

Prantsuse senati raporti järgi ulatuvad Prantsusmaa intressimaksed 2026. aastal hinnanguliselt 74 mld €, ületades ligikaudu 57 mld € suurust kaitse-eelarvet. Valitsus on vastanud 6 mld € kulude külmutamisega: iga uus energiakulu kaetakse teiste ministeeriumide arvelt. Euroopa peamine julgeolekupartner maksab vanalt võlalt rohkem intressi, kui kulutab kaitsele.

Rooma tugevaim kaart

Giorgetti ütles ajakirjanikele, et sama eesmärgini viib „mitu teed“: kasutamata taasterahastu vahendite ümbersuunamine, energiakulude liigitamine ühekordseks väljaminekuks või energiafirmade erakorraliste kasumite maksustamine. Itaalia ei ole erakorralise kasumi maksu tõstnud, kuigi kodumaiste energiaettevõtete ülesvoolu kasumiks hinnatakse 9 mld €.

Rooma tegelik hoob on siiski SAFE, EL-i uus 150 mld € ühine kaitsevaldkonna laenuprogramm. Itaalia on taotlenud sellest 14,9 mld €. Meloni on mõista andnud, et ilma energiale mõeldud eelarvepaindlikkuseta on SAFE-i Itaalia avalikkusele „väga keeruline“ selgitada. Programmi aktiveerimise tähtaeg on mai lõpus. See on poliitiline vahetuskaup.

Kui Itaalia viivitab või loobub, kaotab EL-i taasrelvastumisprogramm suuruselt kolmanda liikmesriigi. Komisjon teab seda. Nüüd on küsimus selles, kui palju on Brüssel valmis energiareeglites järele andma, et kaitseambitsiooni koos hoida.