Itaalia tõrjus kõik varjupaigaüleandmised

12. juunist 7. juulini palusid kaheksa EL-i liikmesriiki Itaalial võtta vastu varjupaigataotlejaid Euroopa uute rändereeglite alusel. Itaalia keeldus kõigist 12 üleandmistaotlusest (2eu.brussels, Visaverge). Rooma on sissetulevaid üleandmisi blokeerinud alates 2022. aasta detsembrist, tehes erandi vaid saatjata alaealiste perekonnajuhtumitele.

Euroopa Komisjoni esimene hinnang uute reeglite rakendamisele, mis avaldati 16. juulil, ei näidanud, et peatamine oleks lõppenud (Commission assessment). Rändepakti esimene praktiline test andis lihtsa tulemuse: EL-i õigus võib määrata vastutava riigi, kuid ei saa sundida valitsust uksi avama.

Rooma kaitseliin paistab paberil nõrk

Siseminister Matteo Piantedosi esitab kaks väidet. Esiteks ütleb ta, et enne 12. juunit Itaaliasse jõudnud inimeste vanad varjupaigajuhtumid „nulliti” 2025. aasta lõpus Saksamaa ja Prantsusmaaga sõlmitud kokkulepetega (Il Sole 24 Ore). Teiseks peaks Saksamaa tema sõnul arvestama oma üleandmistaotlusi nende ligikaudu 2 200 migrandi vastu, kelle Saksa lipu all sõitvad vabaühenduste päästelaevad on tänavu Itaalia sadamatesse toonud (Il Foglio).

Mõlema argumendiga on õiguslik probleem. Avalikku teksti kokkuleppest, mis oleks vanad juhtumid tühistanud, ei leia parlamentide dokumentidest, nõukogu registritest ega komisjoni materjalidest. Komisjoni hinnang käsitleb Itaalia keeldumisi, kuid ei maini ühtegi sellist loobumist (Commission assessment). EL-i varjupaigamäärused kehtivad liikmesriikides otse: kaks siseministeeriumi ei saa neid omavahelise vaikse kokkuleppega välja lülitada (AMMR).

Tõenäolisem seletus on tehnilisem. Vana Dublin III määruse järgi, mis jagas varjupaigavastutust enne uut rändepakti, oli Saksamaal pärast Itaalia nõusolekut kuus kuud aega inimene füüsiliselt üle anda. Kui tähtaeg möödus, läks vastutus automaatselt Saksamaale. EL-i Kohus kinnitas seda põhimõtet Shiri lahendis (Dublin III, CJEU Shiri). Rooma „nullimine” näib seega pigem aegunud tähtaegade diplomaatilise ümbernimetamisena.

Kell on ainus jõustamisvahend

Uus rändepakt, ametliku nimega varjupaiga- ja rändehalduse määrus, püüab vähendada vahet paberil tehtud otsuste ja tegelike üleandmiste vahel. Tagasivõtumenetlused on automaatsemad. Riik, mille kaudu inimene esimest korda EL-i sisenes, vastutab tema eest 20 kuud, mitte enam 12 kuud (AMMR, Verfassungsblog).

Itaalia vaidlus näitab aga, mida pakt ei parandanud: sunnimehhanismi. Ahel töötab nii. Liikmesriik, näiteks Saksamaa, esitab üleandmistaotluse. Itaalia peab selle kas vastu võtma või pakkuma alternatiivi. Komisjon saab hinnata nõuete täitmist, avaldada järeldusi ja lõpuks algatada rikkumismenetluse, millega survestatakse liikmesriiki EL-i õigust järgima. Kohtud saavad tõlgendada tähtaegu. Kuid inimese lennukile panemine sõltub lõpuks Itaalia ametivõimudest.

Saksamaa enda arvud näitavad, kui halvasti see ahel juba varem töötas. 2024. aastal esitas Saksamaa EL-is 74 583 Dublini üleandmistaotlust, sai 44 431 nõusolekut ja viis lõpule vaid 5 827 tegelikku üleandmist, kirjutas Brussels Signal. Umbes üks nõusolek kaheksast lõppes inimese tegeliku liikumisega.

Valikuline, mitte võimetu

Üks detail nõrgestab Rooma seisukohta. NZZ andmetel võttis Itaalia pärast 12. juunit vastu 51 Šveitsi tagasivõtutaotlust. Šveits ei kuulu EL-i, kuid osaleb Dublini süsteemis. Muster viitab pigem poliitilisele valikule kui haldussuutmatusele.

Teised valitsused loevad seda samamoodi. Holland käsitleb vastasseisu rändepakti esimese usaldusväärsuse proovikivina (Upday NL). Austria vaatab toimuvat Brenneri kuru kaudu: see Alpide koridor on üks peamisi teid, mille kaudu Itaaliasse jõudnud migrandid liiguvad põhja poole Austria ja Saksamaa territooriumile. Viin näeb Rooma keeldumises probleemi edasi lükkamist teistele (Kurier).

Komisjoni järgmine laiem hinnang valmib oktoobris. Selleks ajaks hakkavad esimeste uue pakti järgsete juhtumite üleandmistähtajad lõppema. Kui Itaalia jätkab keeldumist, liigub vastutus nende varjupaigataotluste eest tagasi Saksamaale ja teistele taotluse esitanud riikidele. See ei juhtu läbirääkimiste tulemusel, vaid määruse automaatse toime kaudu (AMMR). Rändepakt andis Euroopale tugevama õigusliku aluse Itaalia koostöö nõudmiseks. Ta ei andnud kellelegi võimu teha üleandmist, mida Rooma ei taha.