Itaalia €194bn taastefondi tähtaeg läheneb

Itaalia valitsus vaidleb raha üle, mida riik ei suuda ära kasutada. Riigi keskne raamatupidamisamet nõudis ministeeriumidelt selgitust, mis on saanud kasutamata vahenditest Itaalia osas EL-i pandeemiajärgsest taasteprogrammist, mida Itaalias tuntakse PNRRina. Vaidlus näitab probleemi, mis ei piirdu Itaaliaga. Kaks kuud enne lõplikku tähtaega seisavad Euroopa valitsused sama küsimuse ees: kas EL-i investeerimislubadused jõuavad valmis projektideni?

Makseahelas on tingimus

Taaste- ja vastupidavusrahastu (RRF), mille kaudu EL jagab sadu miljardeid eurosid pandeemiajärgset raha, ei anna liikmesriikidele vaba kulutamisõigusega raha. Iga riik esitas detailse kava reformide ja investeeringutega. Euroopa Komisjon maksab raha osadena ning alles siis, kui kontrollib, et lubatud eesmärgid on täidetud (EUR-Lex, European Commission). Ministeeriumil võib paberil olla miljardeid eurosid, kuid ilma lõpetatud tööde ja korrektsete dokumentideta Brüssel järgmist makset ei tee.

Rahastu raha jaguneb kaheks. Toetused on EL-i otsene rahastus: kui eesmärgid jäävad täitmata, raha ei tule. Laenud jäävad riigi bilanssi. Itaalia võttis RRFist suuri laene. Kui laenurahaga tehtud projektid tulemust ei anna, jääb võlg ikkagi Itaalia kanda.

Komisjoni mais avaldatud sulgemisjuhis seab tiheda ajakava. Kõik vahe-eesmärgid peavad olema täidetud 31. augustiks 2026. Maksetaotlused tuleb esitada septembriks. Programm suletakse 31. detsembriks (European Commission).

Itaalia: 194 mld € paberil, poolikud projektid kohapeal

Itaalial on RRFist suurim eraldis, ligikaudu 194 mld €, ning riik on kätte saanud umbes 166 mld € ehk 85% (Powerzine, European Commission). Valitsuse sõnul on kava täitmine 72% juures (Il Fatto Quotidiano). Kuid reformi vastuvõtmine või hanke võitja väljakuulutamine võib Brüsseli kontrollpunkti täita ka siis, kui koolimaja on veel ehitusplats.

Haridus näitab vahet lubaduse ja tegeliku töö vahel. Fondazione Agnelli andmetel oli PNRRi hariduskuludest 2026. aasta veebruariks kasutatud vaid 45,6%; 62% vahenditest oli seotud projektidega, mida alles hangiti või ehitati. Algne eesmärk luua 264 000 uut lasteaiakohta kärbiti 150 480 kohani (Corriere). Teises otsas on programm, mis pidi andma ekspluateeritud põllumajandustöötajatele alternatiivi kuritarvitavatele töölaagritele: eraldatud 200 mln €-st kulus vaid 20 mln € (Editoriale Domani). Töötajad elavad endiselt laagrites.

Tähtaeg surub kõiki

Itaalia pole erand. 2024. aasta lõpuks oli kogu EL-is välja makstud vaid 47% RRFis kättesaadavast rahast (European Parliament). 2023. aasta lõpuks oli liikmesriikide pealinnadesse jõudnud rahast keskmiselt lõplike saajateni liikunud ainult pool (European Data Journalism Network). Pudelikael pole enamasti poliitiline tahe, vaid hanked, load ja kohalike omavalitsuste haldussuutlikkus ehk aparaat, mis peab raha majadeks ja teenusteks muutma EL-i jäiga ajakava sees.

Kreeka keskpank nimetas ülejäänud 10 mld € kasutamist „äärmiselt ambitsioonikaks” (Euro2Day). Portugali omavalitsused küsisid valitsuselt kirjas, kes maksab tööde eest, mis tähtajaks valmis ei saa (Observador, RTP). Rumeenia kärpis oma kavast 1,2 mld €, selle asemel et teeselda kogu raha kasutamist (Romania Insider).

Portugali küsimus on kogu rahastu juures keskne. Toetuste puhul jääb kasutamata raha EL-ile ja riik seda ei saa. Laenude puhul jääb võlg alles ka siis, kui projekt ei valmi (European Parliament). Mõlemal juhul vajab ehitamata lasteaed endiselt ehitamist. Keegi peab selle kinni maksma ja see ei ole Brüssel.

Itaalias langeb koormus kõige rohkem vaesematele lõunapoolsetele omavalitsustele, kus kohalikel võimudel oli kõige vähem suutlikkust keerulisi EL-i hankeid hallata. RRF premeerib riike, kes suudavad avalikud projektid õigeks ajaks lõpetada. Ebaõnnestumise hind jõuab kogukondadeni, kellel oli investeeringuid kõige rohkem vaja.