Itaalia valimisboonus ei pruugi enamust tuua

Itaalia saadikutekoda kiitis 8. oktoobril Giorgia Meloni valimisreformi lõplikult heaks. Salajasel hääletusel oli poolt 227 ja vastu 164 saadikut (saadikutekoja ametlik hääletustulemus, AGI). Seadus annab koalitsioonijuhtidele suurema mõju sellele, kes parlamenti pääseb. Reformi keskne lubadus on mandaatide boonus, mis peaks tagama stabiilse valitsuse. Parlamendi tehniline analüüs näitab aga, et napilt valimiskünnise ületanud võitja võib jääda senatis enamusest ühe koha võrra puudu (saadikutekoja ja senati ametlik analüüs).

Meloni sõnul saavad valijad valida partei, koalitsiooni, programmi, peaministrikandidaadi ja enda saadiku (AGI). Opositsiooniliidrid Elly Schlein ja Giuseppe Conte peavad reformi katseks kirjutada enne järgmisi valimisi reeglid valitsuse kasuks ümber. Opositsioonisaadikud on lubanud seaduse vaidlustada (AP).

Boonus ei pruugi enamuseks piisata

Seadus kaotab Itaalia senise segavalimissüsteemi, kus parteinimekirjade kõrval valiti saadikuid ka ühemandaadilistes ringkondades. Selle asemele tuleb mandaatide jaotamine häälte proportsiooni järgi, millele lisandub valimisvõitja boonus (Reuters Internazionales). Boonuse saamiseks peab partei või koalitsioon koguma vähemalt 42% kehtivatest häältest (saadikutekoja ja senati ametlik analüüs).

Sellest künnise ületamisest üksi ei piisa. Sama partei või koalitsioon peab saama esikoha nii saadikutekojas kui ka senatis. Kui ta jääb ühes kojas teiseks, ei anta boonust kummaski; kordushääletust ei korraldata (De Standaard). Senati toetus on vajalik, sest Itaalia valitsus vajab ametisse astumiseks ja seaduste vastuvõtmiseks mõlema koja toetust.

Boonus annab 70 kohta saadikutekojas ja 35 senatis, vastavalt 400 ja 200 kohaga kindlaks määratud koguarvu sees (saadikutekoja ja senati ametlik analüüs). Parlamendi kohtade arv ei suurene. Iga boonuskoht võetakse mõnelt teiselt parteilt, kellele see oleks muidu läinud.

Just siin jääb stabiilsuslubadus nõrgemaks. Parlamendi analüüsi lihtsustatud näites võidab napilt künnise ületanud ühendus saadikutekojas, kuid jääb senatis enamusest ilma. Saadikutekojas saab see 202 kohta 400-st, senatis aga 100 kohta 200-st ehk ühe vähem, kui enamuseks vajalik 101 (saadikutekoja ja senati ametlik analüüs). Tegelik tulemus sõltub ümardamisest, häälte jaotusest piirkonniti ning nende parteide häältesaagist, kes ühtegi kohta ei saa.

Kõige rohkem võidavad koalitsioonijuhid

Kindlama eelise saavad koalitsioone kokku panevad poliitikud. Alla 3% künnise jäävate koalitsioonipartnerite nimekirjade hääled lähevad arvesse koalitsiooni 42% künnise täitumisel, kuigi need nimekirjad tavaliselt ise tavapärase jaotusega mandaate ei saa (Reuters Internazionales). Seetõttu tasub koalitsioonil värvata iga väiksemat liitlast, sõltumata sellest, kas too ise künnise ületab.

Boonusmandaadid saavad kandidaadid, kelle koalitsiooniläbirääkijad panevad enne valimispäeva paika kindlasse nimekirja (De Morgen). Valijad nimekirja järjestust muuta ei saa. Koalitsioonile antud hääl viib parlamenti juhid valitud kandidaadid, nii et enamuse kindlustamiseks mõeldud kohad täidavad parteijuhid, mitte valijate eelistused.

Välisajakirjanduses on esile toodud asjaolu, mille mõlemad leerid kipuvad kõrvale jätma. De Standaard tsiteeris politoloogi Giovanni Orsinat, kelle sõnul võiks boonuse võita ka ühtne opositsioon (De Standaard). Reeglid soosivad seda, kes suudab kokku panna laiema liidu. Mõju ulatub Roomast kaugemale, sest võitnud liit otsustab, kes esindab Itaaliat EL-i valitsuste läbirääkimistel.

Mis võib seaduse veel peatada

Seadust ei saa valimistel kohaldada enne, kui president on selle välja kuulutanud ja see on avaldatud (Itaalia põhiseaduse artikkel 73). Konstitutsioonikohus pole seaduse kohta otsust teinud. Varem tunnistas kohus kehtetuks boonuse, millel puudus miinimumkünnis, ning jättis 2017. aastal jõusse 40% künnise (konstitutsioonikohtu otsus 35/2017).

Opositsiooni lubadusele seadus vaidlustada seab piirangu menetluskord. Parteid ei saa ise seadust kohtusse viia. Küsimuse peab esmalt konstitutsioonikohtule esitama kohtunik, kes lahendab konkreetset kohtuasja. Seega sõltub seaduse kohtulik kontroll sellest, kas vaidlus jõuab Itaalia kohtusse.

Parlamendi näites annab boonus saadikutekojas enamuse, kuid mitte senatis, mistõttu ei taga see Meloni lubatud stabiilsust. Mõju kandidaatide valikule on kindlam: boonusmandaadid saavad koalitsioonijuhtide valitud kandidaadid, mitte valijate eelistatud inimesed.