Itaalia venitab €14.9 miljardi kaitse­laenuga

Itaalia tahab teha maaväes suurima uuenduse üle põlvkonna: uus põhilahingutank, umbes 1050 soomukit 16 variandis ja uus soomusbrigaad. Tööstuslik raam on olemas. Esimene kontseptsioonimudel on olemas. Poliitiline kavatsus on olemas. Puudu on allkirjastatud leping, kinnitatud rahastus ja tarnegraafik. Tankiprogramm seisab eelarve- ja laenuotsuste taga.

EL lõi vahendi just sellise viivituse vältimiseks. SAFE ehk Security Action for Europe on 150 miljardi euro suurune kaitsekrediidi instrument: EL laenab raha ühiselt ja annab selle liikmesriikidele heaks kiidetud sõjalisteks hangeteks edasi (Euroopa Komisjon). Leedu sai 29. juunil esimese 956,3 miljoni euro suuruse väljamakse, mis näitab, et mehhanism töötab, kui valitsus liigub kiiresti (Euroopa Komisjon). Itaalia võiks saada ligikaudu 14,9 miljardit eurot, kuid pole laenulepingut veel allkirjastanud (Quotidiano.net). Euroopa relvastumise kiirendamiseks mõeldud rahastusvahend võib Roomale anda hoopis põhjuse oodata.

Kes Roomas saab tankid tegelikult liikuma panna

Tööstuslik pool näib valmis. Leonardo ja Rheinmetall lõid 50 : 50 ühisettevõtte, mille tootmisest 60% peaks toimuma Itaalias (Leonardo). Kaitsetööstuse erialaväljaanded hindavad A2CS-programmi mahuks umbes 16 miljardit eurot (Army Recognition). Saksa kaitsemeedia kirjeldab Pantheri platvormist lähtuvat Itaalia tanki kui „kontseptsioonimudelit ja esimest pakkumist”; kliendi hindamine ja arendustellimused seisavad veel ees (ESuT).

Kaitseministeerium ei saa aga sellist ostu üksi teha. Itaalia süsteemis kontrollivad laenuvõtmise õigust rahandusministeerium ja parlament. Kaitseministeerium võib soovida 1050 sõidukit, kuid ei saa ise luua kulukatet ega võlavolitust nende eest maksmiseks. Itaalia meedia kirjeldabki seda peamise vastuoluna: kas lisakaitsekulud vajavad parlamendi uut volitust ning kas SAFE-i kaudu laenamine on odavam või poliitiliselt paremini juhitav kui tavapärane riigivõlg (Quotidiano.net). Kuni see on lahendamata, ootab ka ühisettevõte.

Kell ei ole juriidiline, aga surve on päris

Brüssel on andnud märku, et Itaalial pole laenulepingu allkirjastamiseks jäika õiguslikku tähtaega. Tegelik surve tuleb mujalt: kasutamata SAFE-i vahendid tuleb 2026. aasta lõpuks ümber jagada. Viivitamisel on seega konkreetne hind. Kui Rooma ootab liiga kaua, liigub raha riikidele, kes tegutsesid kiiremini (Adnkronos).

Ümberjagamise risk ei puuduta ainult Itaaliat. Prantsusmaal on põhjust protsessi tähelepanelikult jälgida. Rheinmetalli platvormidele rajatud Itaalia programm võib aidata Saksamaaga seotud maaväesüsteemidel kujuneda Euroopa vaikimisi soomukistandardiks. Pariis eelistaks sellist nihet vältida. SAFE-i tingimused nõuavad ühisoste ja piiravad EL-i väliste komponentide kasutamist (Euroopa Komisjon), kuid need ei takista raha koondumast ühe riigi tööstusliku positsiooni tugevdamiseks teise arvelt.

Laiem muster kinnitab probleemi. Poola kaitseringkonnad ei käsitle Itaalia viivitust otsese ohuna idatiivale, vaid järjekordse katsena, kas Euroopa lubadused rasketest maaväevõimetest on 2027. aastaks usutavad (Radar RP). Saksamaa alaline brigaad Leedus, mis peaks 2027. aasta lõpuks jõudma umbes 5000 kaitseväelaseni koos tankide ja mehhaniseeritud jalaväega, on lähiaastate kõige nähtavam mõõdupuu sellele, kas NATO 2022. aasta järel antud idatiiva lubadused täidetakse (Euronews PL, Atlantic Council).

Euroopa relvastumine toodab praegu teateid, rahastusmudeleid ja ettevõtete ühisprojekte kiiremini kui kasutusvalmis soomukeid. Itaalia juhtum näitab põhjust selgelt: raha võib olla olemas, tööstus võib olla valmis, liitlassuhe võib survestada, kuid otsus ei liigu enne, kui rahandusministeerium nõustub laenama ja parlament nõustub kulutama.

Vaidlusest on endiselt puudu kolm otsustavat detaili: Itaalia täpne NATO võime-eesmärk, A2CS-i varustatava üksuse tegelik valmisolek ja lepingu allkirjastamise ajakava. Ilma nendeta jääb lugu Euroopa soovitud kiiruse ja selle eelarveinstitutsioonide lubatud kiiruse vahele.