Itaalia ja Tuneesia tõrjuvad Liibüa merenõuet

Itaalia ja Tuneesia saatsid ÜRO-le ametlikud kirjad, milles vaidlustavad Liibüa ühepoolse erimajandusvööndi deklaratsiooni Vahemere keskosas. Erimajandusvöönd annab rannikuriigile õiguse kalavarudele, merepõhja maavaradele ja energiale kuni 200 meremiili kaugusel rannikust, kuid see ei tähenda täielikku suveräänsust. Seni olid 2019. aasta Türgi-Liibüa merememorandumi ametlikult vaidlustanud vaid Kreeka ja Küpros. Nende hinnangul tõmbab lepe merepiirid üle alade, mida Kreeka ja Küpros peavad enda õigustega hõlmatuks. Itaalia ja Tuneesia vastuväited laiendavad vaidluse mõlemale poole Vahemerd.

Mida ÜRO protestikiri teeb ja mida mitte

ÜRO mereõiguse konventsiooni (UNCLOS) järgi ei saa vastastikku või kõrvuti asuvad riigid kattuvaid merepiire lahendada lihtsalt sellega, et esitavad ÜRO-le oma joone. Konventsiooni artiklid 74 ja 83 nõuavad piiritlemist kokkuleppega, mille eesmärk on õiglane tulemus (UNCLOSi täistekst). ÜRO registreerib riigi seisukoha, kuid ei kiida seda heaks. Ühepoolne esitus ei seo riike, kelle õigusi see puudutab (ÜRO DOALOSi Liibüa toimik).

Protestikiri lisab ametlikku registrisse märke mittenõustumisest. See välistab olukorra, kus vaikimist võiks hiljem tõlgendada nõusolekuna, ning annab energiafirmadele, diplomaatidele ja kohtutele signaali, et piir on vaidlustatud. Pentapostagma teatel esitas Liibüa oma noodi 27.05.2025, Tuneesia vastuväite 19.04.2026 ja Itaalia 26.05.2026. Täpseid ÜRO tekste ei ole sõltumatult kontrollitud.

Euroopa Ülemkogu ehk EL-i riigi- ja valitsusjuhtide kogu märkis 2019. aasta detsembris, et Türgi-Liibüa memorandum „rikub kolmandate riikide suveräänseid õigusi, ei ole kooskõlas mereõigusega ega saa tekitada kolmandatele riikidele õiguslikke tagajärgi” (Euroopa Ülemkogu järeldused). Itaalia ja Tuneesia lisavad nüüd sellele EL-i varasemale positsioonile oma vastuväited, tugevdades seda Vahemere teisest osast.

Eri riigid, eri õiguslik alus

Itaalia ja Tuneesia vastuväited toetuvad eri argumentidele. Itaalia viitas teadete järgi merepiiridele, mis seostuvad Rahvusvahelise Kohtu 1985. aasta otsusega Liibüa ja Malta mandrilava kohta (ICJ Liibüa/Malta kaasus). Rooma väitel kahjustaksid Liibüa nõutud piirid Itaalia õigusi. Tuneesia tugines oma 1982. aasta kohtuasjale Liibüaga (ICJ Tuneesia/Liibüa kaasus) ning raamistas vastuväite olemasoleva kahepoolse õigusliku lähtejoone kaitsmisena, mitte solidaarsusena Kreeka või Küprosega.

Neil kahel lähenemisel on erinev poliitiline kaal. Itaalia vaidleb õiguslikult vastu, kuid hoiab suhtluskanalid avatuna. Rooma vajab Liibüat nii Vahemere keskosa rändetee ohjamiseks kui ka energiapartnerluseks Meloni Mattei plaani raames, millega Itaalia tahab positsioneerida end Põhja-Aafrika ja Euroopa vahelise gaasi- ja taristusillana (Renewable Matter). Tuneesia esitas vastuväite vaikselt. Avalikus diplomaatias rõhutab Tunis pigem toetust Liibüa enda juhitud poliitilisele lahendusele kui merepiirikonflikti (La Presse de Tunisie). Õiguslik samm ja diplomaatiline toon liiguvad seega eri suundades.

Jõustamise puudujääk

Vastuväited ei tühista Liibüa nõuet. Need muudavad kallimaks ja riskantsemaks käsitleda piiri kokkulepituna, kuid suurem hind ei tähenda automaatselt käitumise muutumist.

Protestikirjade mõju piiravad kolm asja. ÜRO ei lahenda merepiirivaidlusi, vaid hoiab dokumente. Kohtutel peab olema pädevus. Türgi, kes toetab Liibüa merepositsiooni, ei ole UNCLOSi osaline ning esitab oma nõudeid rahvusvahelise tavaõiguse kaudu. Türgi on hiljuti saatnud ÜRO-le ka oma kirjad, milles vaidlustab Kreeka, Küprose ja Egiptuse merepositsioone (Greek News on Demand). Praeguste joonte kohta puudub kohtuotsus ning UNCLOSi vaidluste lahendamise mehhanisme ei saa Ankarale ilma tema nõusolekuta peale suruda.

Praktiline küsimus on, kas energiafirmad peavad vaidlustatud ala uuringulubade jaoks liiga riskantseks ning kas Liibüa või Türgi suudavad jätkata nõuete survestamist lepingute ja relvastatud kohalolekuga Liibüa ranniku lähistel. Kreeka, Küpros, Itaalia ja Malta süvendasid hiljutisel Rooma tippkohtumisel merekoostööd (CDE News). Prantsusmaa ja Itaalia kinnitasid 25. juunil Antibes’is ühiselt mereõigusega kooskõlas olevaid navigatsioonikorraldusi (Élysée ühisavaldus). Need näitavad poliitilist joondumist, kuid ei ole jõustamisvahendid.

Õiguslik toimik Liibüa nõude vastu kasvab. Jõustamise toimik on endiselt õhuke.