Itaalia võttis 50 taotlusest vastu kolm

Kaheksa EL-i riiki esitasid Itaaliale tagasivõtutaotlusi esimese kolme nädala jooksul pärast seda, kui uued varjupaigareeglid 12. juunil kehtima hakkasid. Itaalia lükkas kõik tagasi. Kaks kuud hiljem ütles siseminister Matteo Piantedosi ANSA-le, et pakti rakendumisest alates on saabunud ligikaudu 50 taotlust, kuid Itaaliasse on füüsiliselt jõudnud ainult kolm inimest. Just seda vahet paberil tehtud otsuse ja tegeliku üleandmise vahel pidi EL-i rände- ja varjupaigapakt vähendama. Esimesed andmed seda ei kinnita.

Taotlusi koguneb, inimesi ei saabu

Euroopa Komisjoni esimene hinnang hõlmas perioodi 12. juunist 7. juulini. Selle järgi esitasid kaheksa liikmesriiki Itaaliale 12 üleandmisjuhtumit ning Rooma keeldus kõigist. Piantedosi 21. augusti intervjuu näitab sama mustrit suuremas mahus: umbes 50 taotlust, kolm tegelikku saabujat.

Austria on ainus riik, mille puhul on avalikult väidetud, et üleandmised on lõpule viidud. Austria ja Itaalia väljaanded on Austria siseministeeriumile viidates kirjutanud neljast varjupaigataotlejast, kes viidi pärast 12. juunit Itaaliasse bussi või rongiga (ORF, Il Sole 24 Ore). See arv ei klapi Piantedosi kolme saabujaga. Juhtumipõhiseid andmeid ei ole avaldatud ning kumbki pool pole vastuolu selgitanud.

Sama probleem oli näha ka vana Dublini süsteemi ajal. See oli EL-i varasem kord, mille järgi vastutas varjupaigataotluse eest üldjuhul riik, kuhu inimene esimesena saabus. Eurostati andmetel esitati 2025. aastal vana süsteemi alusel 111 708 väljuvat üleandmistaotlust, kuid tegelikke üleandmisi oli 16 620. Itaalia sai samal aastal 24 152 sissetulevat taotlust. Uued reeglid pidid seda vahet vähendama paremate tõendivahendite ja selgemate vastutuskriteeriumidega. Kitsaskoht ei olnud aga kunagi ainult tuvastamine, vaid üleandmise elluviimine.

Viivitamine on Itaalia tugevam hoob

EL-i kohtupraktika järgi liigub vastutus tagasi taotluse esitanud riigile, kui üleandmist ei tehta kuue kuu jooksul (määrus 604/2013, artikkel 29). Itaalial ei ole vaja vaidlust õiguslikult võita. Piisab aja venitamisest.

Komisjon on öelnud otse, et vastuvõttev riik ei saa üleandmist lihtsalt tagasi lükata, vaid peab pakkuma uue kuupäeva. Brüsselil ei ole aga operatiivset võimu panna inimest Rooma lennukile. Komisjoni tööriist on rikkumismenetlus, aeglane õiguslik protsess, mis võib lõpuks viia kohtuotsuse ja trahvideni. See mõõdab survet aastates, samal ajal kui üleandmise tähtaeg on kuus kuud.

Berliini ja Rooma vaidlus näitab, kuidas see praktikas töötab. Kui Saksamaa püüdis 19. augustil üle anda kolm varjupaigataotlejat, teatas Viminale ehk Itaalia siseministeerium, et juhtumid pärinevad pakti 12. juuni alguskuupäevast varasemast ajast ning kuuluvad 2025. aasta lõpu kahepoolse „puhta lehe” kokkuleppe alla (Adnkronos, Tagesschau). Saksamaa sellega ei nõustu. Vana Dublini süsteemi toimikute ja uute paktijuhtumite hall ala ongi koht, kus kaks valitsust praegu vaidlevad. Ei EL-i õigus ega kahepoolne kokkulepe tõmba sinna selget piiri.

Nagu kirjutasime, ütles asepeaminister Matteo Salvini eelmisel nädalal, et Itaalia ei võta Saksamaalt inimesi tagasi seni, kuni Saksa vabaühenduste laevad toovad päästetud migrante Itaalia sadamatesse. Õiguslikult seob see omavahel eri kohustused, kuid poliitiliselt töötab: tehnilisest menetlusküsimusest saab suveräänsusvaidlus, mis sobib Itaalia sisepoliitikasse.

Elluviimise probleem on kogu Euroopas

Soome on kinnitanud, et valmistab ette individuaalseid üleandmisi Itaaliale, kuid 21. augustiks ei olnud ühtegi lõpule viidud (HS). Holland jõudis Roomaga kokkuleppele „puhta lehe” lähenemises, mis hõlmab ainult pärast 12. juunit alanud juhtumeid, kuid ükski Hollandi allikas ei kinnita lõpule viidud üleandmist (NOS).

Iirimaa survestab Roomat koos Põhja-Euroopa riikidega, kuid tema enda praktika nõrgestab seda positsiooni. The Irish Times kirjutas, et aastatel 2021–2025 tehti 1 037 üleandmisotsust, kuid füüsilisi üleandmisi oli 19. Eurostat registreeris 2025. aastal Iirimaalt null väljuvat Dublini üleandmist. Ka riigid, kes nõuavad Itaalialt reeglite täitmist, ei ole suutnud oma otsuseid liikumiseks muuta.

Pakt andis Euroopale paremad vahendid tõendamaks, milline riik peab varjupaigajuhtumit menetlema: laiema sõrmejäljeandmebaasi (uuendatud Eurodac), selgemad vastutusreeglid ja rangemad sätted teisese rände kohta. Ükski neist ei anna võimu üleandmist läbi viia, kui vastuvõttev riik venitab. Pakt parandas vastutuse määramist. Täitmine jäi liikmesriikidele, kellel võib puududa poliitiline huvi koostööks. Komisjon peab vastama, kas ta alustab Itaalia suhtes rikkumismenetlust. Seni testib Rooma, kas täpsem vastutuse määramine loeb midagi, kui valitsus lihtsalt ei lase inimestel liikuda.