Itaalia pöörab tähtajad Saksamaa vastu

Matteo Salvini ütles 22. augustil Liiga parteiüritusel, et Saksamaal ei ole „mingit õigust” saata Itaaliasse tagasi „isegi üht ebaseaduslikku immigranti”, kui Saksa vabaühenduste laevad toovad samal ajal inimesi Itaalia rannikule (ANSA). See oli mõeldud poliitiliseks provokatsiooniks. Kuid otsus varjupaigataotlejate tagasivõtmise kohta ei kuulu Salvini juhitavale transpordiministeeriumile. Seda teeb siseminister Matteo Piantedosi, kelle haldusalas on Saksamaa üleviimistaotlusi alates augusti keskpaigast vaikselt tagasi lükatud (Il Messaggero). Salvini annab sõnumi, Piantedosi juhib tõkestamist.

See vahe on oluline, sest poliitilise vaatemängu all käib halduslik vaidlus EL-i uue varjupaigasüsteemi üle vaid kaks kuud pärast selle jõustumist.

Milline reeglistik kehtib

Berliini ja Rooma vaidlus taandub ühele kuupäevale: 12. juuni 2026. Sel päeval hakkas kehtima EL-i uus varjupaiga- ja rändehalduse määrus, mis asendas senise Dublini süsteemi (EUR-Lex). Mõlema loogika järgi vastutab varjupaigataotluse menetlemise eest üldjuhul riik, kuhu inimene esimesena saabus või kus ta esimesena registreeriti.

Saksamaa tahab inimesi Itaaliasse tagasi saata uute reeglite alusel. Itaalia siseministeerium väidab, et enne 12. juunit saabunud inimeste juhtumid kuuluvad vanade kokkulepete alla ning neid ei saa avada uute juhtumitena (Sky TG24). Rooma lükkas augusti keskel ametlikult tagasi kolm Saksamaa kavandatud üleviimist. Üks neist puudutas 22-aastast Somaalia naist, kes oli jõudnud Saksamaale märtsis. Enne kavandatud üleviimist läks ta Nürnbergis kiriku kaitse alla ning juhtum lõppes enne, kui uued reeglid oleksid saanud sisulise proovikivi (EU Perspectives).

Piantedosi püüdis vaidluse kaalu vähendada. Ta ütles ANSA-le 21. augustil, et Itaalia on pärast 12. juunit saanud umbes 50 taotlust, kuid tegelikult on saabunud vaid kolm inimest, ning nimetas poleemikat „viljatuks” (ANSA). Arvud on väikesed. Berliini ja Euroopa Komisjoni probleem on aga see, et Rooma keeldub vastu võtmast ka neid väheseid.

Kes surub peale, kes pidurdab

Surve Roomale ei ole enam ainult Saksamaa ja Itaalia vaheline. Austria on pärast pakti jõustumist viinud Itaaliasse tagasi neli inimest, kasutades juhtumeid, kus inimesed liikusid koostöös rongi või bussiga (ORF, Die Presse). Soome valmistab ette üksikuid üleviimisi, kuid lõpetatud juhtumeid ei ole kinnitatud (Helsingin Sanomat). Holland ütleb, et on menetluse alustanud (Adnkronos).

Prantsusmaa ja Hispaania hoiavad tagasi. Madrid on ise esmase saabumise riik ja eelistab üleviimisi käsitleda pakti solidaarsusmehhanismide kaudu. See on süsteem, kus liikmesriigid saavad valida, kas võtta inimesi ümberpaigutamise korras vastu või maksta ühisesse fondi, mitte lahendada juhtumeid kahepoolsete väljasaatmistena (Euronews). Hispaania ettevaatus on omakasust lähtuv: pretsedent, mis muudab piiramatud tagasisaatmised esmase saabumise riikidesse tavaliseks, võib hiljem pöörduda Madridi enda vastu.

Komisjoni esimene hinnang, mis kattis ajavahemiku 12. juunist 7. juulini, näitas, et kaheksa liikmesriiki esitasid Itaaliale taotlusi 12 üleviimise kohta. Itaalia lükkas need kõik tagasi. Komisjoni sõnul ei saa vastuvõttev riik lihtsalt keelduda, vaid peab pakkuma alternatiivse kuupäeva. Selle juhise eesmärk oli takistada viivitamise kaudu keeldumist, kuid see ei toonud kaasa ühtegi tegelikku üleviimist (European Commission, 2EU Brussels).

Rooma saab täna öelda ei; Brüssel saab hiljem karistada

Saksamaa õiguslik positsioon võib olla tugev, kuid jõustamisvahendid liiguvad aeglaselt. Komisjon saab alustada rikkumismenetlust, mis on ametlik protsess liikmesriigi sundimiseks EL-i õigust järgima. Saksamaa võiks teoreetiliselt viia Itaalia Euroopa Kohtusse riikidevahelise hagiga, kuid rändeasjades ei ole liikmesriigid seda teed kasutanud, sest see mürgitab kahepoolseid suhteid aastateks. Rahalised karistused tulevad alles pärast kohtuotsust ja jätkuvat eiramist (ELTL artikkel 258). Ükski neist sammudest ei vii inimest järgmisel nädalal üle piiri.

Itaalia tegelik hoob on aeg. Kui üleviimist ei tehta seaduses ette nähtud tähtaja jooksul, läheb vastutus tagasi saatvale riigile, nagu Euroopa Kohus otsustas 2017. aasta Shiri lahendis (CJEU, C-201/16). Keeldu, vaidle juhtumi liigituse üle, nõua uut kuupäeva, seo koostöö Saksa vabaühenduste päästelaevade küsimusega. EL-i varjupaigaõigus ei tee Saksamaad taotluse eest vastutavaks pelgalt seetõttu, et päästelaev sõidab Saksa lipu all (EUR-Lex AMMR). Salvini argument ei pea aga olema õiguslikult korrektne, et poliitiliselt töötada. See ostab Roomale aega, samal ajal kui põhjapoolsed riigid lasevad tähtaegadel kuluda.

Austria neli lõpule viidud üleviimist näitavad, et süsteem võib töötada. Need näitavad ka selle mõõtkava: neli inimest, bussiga, kahe kuu jooksul. Vana Dublini süsteem tekitas 2025. aastal üksnes Itaaliale 24 152 üleviimistaotlust, samal ajal kui Saksamaa viis kõigisse sihtriikidesse kokku üle vaid 5 377 inimest (Eurostat via Sky TG24). Paberil määratud vastutuse ja tegeliku liikumise vahe oli Dublini süsteemi püsiv nõrkus. Praegu on Itaalia leidnud sama nõrga koha ka uues paktis: õigus saab vastutuse määrata kiiremini, kui Brüssel suudab selle täitmist jõustada.