Läti sihib Vene tööstuskaupu

Läti välisministeerium on koostanud eelnõu, mis keelaks teatud tööstuskaupade impordi Venemaalt ja Valgevenest ning läheks kaugemale EL-i ühistest piirangutest (Fontanka). Kaubanimekirja pole veel avaldatud. See on keskne küsimus: kitsas julgeolekutundlike sisendite nimekiri on riikliku meetmena lihtsamini põhjendatav, lai tööstuskaupade keeld hakkab aga meenutama kaubanduspoliitikat. EL-i aluslepingute järgi kuulub kaubanduspoliitika üksnes Brüsselile.

Majanduslik loogika on lihtne. Riiklik impordikeeld tõstab Läti ettevõtete kulusid ja vähendab tarnijate valikut. Venemaa tulusid kärbib see vähe, sest samad kaubad võivad siseneda EL-i mõne teise liikmesriigi tolli kaudu ja liikuda sealt edasi ühtsel turul, kus kaupu sisepiiridel tavaliselt ei kontrollita. Kulud jäävad Lätile. Venemaa mõju tunneb vähe.

Miks Läti seda tavaliselt teha ei saa — ja miks ta siiski proovib

EL-i õigus on selles küsimuses selge. EL-i toimimise lepingu artikkel 207 annab väliskaubanduse reeglid liidu ainupädevusse: tollitariifid, kaubanduslepped ja meetmed ebaausa impordi vastu. Artikkel 3 ütleb, et ainupädevuse korral saab tegutseda EL, mitte liikmesriik eraldi. Üksik riik ei saa tavakorras ise otsustada, millised kolmandate riikide kaubad tema piiri ületavad.

Läti väide on, et küsimus ei ole kaubanduspoliitikas, vaid julgeolekus. Aluslepingud lubavad liikmesriikidel kehtestada piiranguid avaliku julgeoleku kaitseks (artikkel 36) ja tõsise rahvusvahelise kriisi ajal (artikkel 347). Venemaa täiemahuline sõda Ukraina vastu annab Riiale tugevama argumendi kui ükski rahuaegne vaidlus.

Need erandid on siiski kitsad. Need ei anna püsivat õigust pidada eraldi riiklikku kaubanduspoliitikat. Kui Läti saab nende alusel keelata tööstuskaupu, mida Brüssel pole keelanud, võib iga liikmesriik hakata sama tegema oma ohtude ja oma kaubagruppide järgi. Selline tee viib 27 riikliku kaubandusrežiimi poole ning eemale ühisest tolliliidust. Piiriüleselt tegutsevatele ettevõtetele tähendab see suuremaid vastavuskulusid ja stiimulit suunata kaup läbi riigi, mille reeglid on kõige lõdvemad.

Põllumajanduse proovijuhtum: suured arvud, piiratud mõju

Läti on riiklikku keelumudelit juba katsetanud toidukaupadega. Alates 2024. aasta märtsist on keelatud põllumajandus- ja loomasöödatoodete import Venemaalt ja Valgevenest. Parlament pikendas keeldu 2027. aasta juulini, nimetades seda julgeolekuvajaduseks (Saeima). Läti muutis ka riigihangete korda: tarnijad peavad valitsuslepingutes välistama Vene ja Valgevene päritolu kaubad (LV Portals).

Impordinäitajad kukkusid järsult. Läti ostud Venemaa ja Valgevene söödatoodetele vähenesid 2024. aasta esimese poolega võrreldes 93% ning teravilja puhul 100% (Bauskas Dzīve). Läti ametnikud ise on samas öelnud, et suurema töö tegid ära EL-i tasandil tõstetud tollitariifid.

Keeld ei hõlma transiitkaupa ega kaupu, mis liiguvad edasi teistesse EL-i riikidesse (Baltic Times). Vene päritolu tooted võivad endiselt siseneda EL-i näiteks Saksamaa või Hollandi sadama kaudu ja sealt vabalt edasi liikuda. Läti importijad kaotavad ligipääsu. Vene eksportijad leiavad teise ukse.

Üksi tegutsemise majanduslik probleem ongi selles: Läti ettevõtted maksavad alternatiivsete tarnijate eest rohkem, Läti toll peab rohkem kontrollima, kuid Venemaa müügikanalid jäävad teiste sissepääsude kaudu avatuks.

Kes Lätiga nõustub — ja kes sama teed ei lähe

EL on juba keelanud muu hulgas Vene kivisöe, nafta, terase, tsemendi, puidu, alumiiniumi, kulla ja teemantide impordi (Euroopa Komisjon, nõukogu). Läti eelnõu sihib neid tööstuskaupu, mis jäävad neist piirangutest välja.

Balti riigid ja Poola jagavad Riia soovi karmimate meetmete järele. Leedu, Läti ja Eesti on ühiselt nõudnud, et EL kiirendaks Vene nafta impordikeelu elluviimist (LRT). Meetodi küsimuses on Läti aga üksikum kui eesmärgi küsimuses. Poola põllumajandusministeerium on hoiatanud, et liikmesriikide oma impordikeelud võivad viia rikkumismenetluseni EL-i Kohtus (Wiadomości Handlowe).

Saksamaa fookus on teine: uurida, kuidas Vene kaubad jõuavad EL-i vahendajate kaudu Kasahstanist, Hiinast ja Türgist, ning kasutada sihitud tollikontrolle marsruutidel ja ettevõtetes, kus sanktsioonidest möödahiilimise risk on suurim (Bundestag).

Läti riiklikku teed ei kiirusta keegi kopeerima.

Pretsedent on tähtsam kui kaubamahud

Ilma eelnõu kaubakoodideta ei saa otsest kaubandusmõju hinnata. See võib olla väiksem kui õiguslik pretsedent, mille Läti looks. Euroopa Komisjon pole avalikult reageerinud. Arutelust puuduvad peaaegu täielikult ka nende Läti importijate ja ettevõtete hääled, keda keeld otseselt puudutaks.

Kui Brüssel seda talub, saavad teised piiririigid mudeli riiklike keeldude kehtestamiseks väljaspool EL-i ühiseid sanktsioone. Kui komisjon vaidlustab meetme, peab ta kaitsma sanktsioonide õiguslikku raamistikku ka olukorras, kus sihtmärk on Vene kaubandus. Mõlemal juhul sunnib üks EL-i väiksemaid liikmeid blokki vastama küsimusele, mida on seni edasi lükatud: kui kaugele saab riiklik julgeolek ulatuda ühises kaubandussüsteemis?