Läti pakub USA-le baasieelist

Läti kaitseministeeriumi teatel pakkus riigisekretär Airis Rikveilis Washingtonile eelisjuurdepääsu Läti sõjaväebaasidele ja harjutusaladele, sealhulgas Sēlija polügoonile. USA kaitseametnikule Daniel Zimmermanile tehtud ettepaneku mõte on siduda Ameerika kohalolek Balti ruumiga senisest praktilisemalt.

NATO idatiival ei tähenda heidutus enam ainult liitlasüksuste roteerimist. See tähendab ka taristut: baase, kuhu üksused saavad saabuda, kütust, mida nad saavad kasutada, teid, mida mööda liikuda, ning juhtimissüsteeme, millega nad saavad liituda. Avalikult ei ole aga teada ühtegi õiguslikku teksti, mis määratleks, mida „eelisjuurdepääs” täpselt tähendab. See ongi pakkumise keskne küsimus.

Mida „eelisjuurdepääs” võib tähendada

Mõiste võib katta mitut asja: esimest valikut harjutusalade kasutusgraafikus, kiiremat luba USA õppustele, kindlaid koondumisalasid kriisi korral või õigust varustada ja ladustada tehnikat Lätis. Sama hästi võib see tähendada kitsamat poliitilist lubadust tulla Ameerika vajadustele vastu siis, kui liitlaste kalendrid kattuvad.

Õiguslik alus liitlasvägede viibimiseks Lätis on juba olemas. Läti on ratifitseerinud NATO vägede staatuse kokkuleppe, mis määrab liitlasvägede õigusliku seisundi, jurisdiktsiooni ja tollireeglid (likumi.lv, NATO SOFA). USA sõjaväelased saavad seega Lätis seaduslikult tegutseda. See kokkulepe ei anna aga baasikasutusõigust ega eelist konkreetsetele rajatistele. Selleks on vaja eraldi kahepoolset lepet, mida avalikkusele ei ole esitatud.

Harjutusalad on olulised, sest ligipääs määrab, kui kiiresti liitlasüksus suudab valmistuda ja tegutsema hakata. Üksus, mis tunneb maastikku ja polügooni ülesehitust, liigub kiiremini kui üksus, mis saabub sinna esimest korda. NATO Vilniuse tippkohtumise kommünikee rõhutas sama loogikat: heidutus vajab lisaks sõdurite arvule vastuvõtuplaane, eelpaigutatud varusid ja transpordikoridore (NATO Vilniuse kommünikee). Sēlija sobitub sellesse raamistikku, kui pakutud juurdepääsu taga on tegelikud õigused.

Läti saab värava avada; NATO juhtimine otsustab, kes kuhu sobitub

Ettepanek tuleb ajal, mil piirkonna kaitsejuhtimine on äsja ümber korraldatud. 1. juulil võttis I Saksa-Hollandi korpus, NATO maavägede mitmerahvuseline staap, üle Eesti ja Läti üksuste juhtimise. Staap vastutab nüüd kaitseplaneerimise, õppuste ja liitlasabivägede lõimimise eest (ERR, Militarnyi).

Seega toimivad kõrvuti kaks tasandit. Läti saab kutsuda Ameerika üksused oma baasidesse. Korpuse staap otsustab, kuidas need üksused piirkondlikku sõjaplaani sobituvad. Tugevam juhtimisstruktuur ei lisa iseenesest sõdureid, nagu märkis ka ERR. Läti pakkumine vähendab saabuvate üksuste hõõrdumist ainult siis, kui sellega käivad kaasas varud, laskemoon ja õhutõrje, mis kaitseb koondumisalasid.

Kolm mudelit, üks idatiib

NATO idatiiva riigid ehitavad sama kindlustust eri kujul. Leedu võõrustab püsivat Saksa brigaadi koos peretaristu ja eesmärgiga saavutada täisvõime 2027. aastaks (Euronews). Poola valitsus võttis 16. juunil vastu otsuse taotleda USA püsibaasi rajamist, kuigi lõplik otsus jääb Washingtonile (gov.pl).

Läti mudel on kergem: mitte püsigarnisonid, vaid raamistik, mis peaks võimaldama liitlastel kiiremini kohale jõuda. Prantsusmaa vaatest näitab see Euroopa sõltuvusprobleemi väikeses mõõtkavas. Pariis tunnustab USA rolli NATOs, kuid surub samal ajal peale Euroopa suuremat sõjalist võimekust ja kaitsetööstuse iseseisvust (Prantsuse välisministeerium). Läti pakkumine ei paista iseseisva kaitsevõime kasvatamisena, vaid süsteemina, mis töötab seni, kuni Washington püsib kaasas. See ei tee sammu ebaloogiliseks. See teeb selle üleminekulahenduseks.

Avalik teave ei vasta endiselt küsimustele, mille järgi pakkumist hinnata: mida Riia täpselt lubas, mida Washington vastu võttis, kas Sēlija puhul räägitakse ka eelpaigutatud varudest või kriisiaegsest kasutusõigusest ning kellel on eelis siis, kui mitu liitlast vajavad sama rajatist. Juurdepääsupakkumisel on poliitiline kaal. See ei ole veel vägede paiknemise otsus. Heidutuse toimivus sõltubki sellest, kui väike või suur on vahe poliitilise lubaduse ja tegeliku sõjalise võime vahel.