Madrid lobistab De Cosi EKP juhiks

Christine Lagarde’i kaheksa-aastane ametiaeg EKP presidendina lõpeb alles 2027. aasta oktoobris. Tema võimaliku järglase nimel käib Euroopa pealinnades töö juba kuid.

Euronews kirjutas veebruaris, et Lagarde võib lahkuda enne 2027. aasta aprillis toimuvaid Prantsusmaa presidendivalimisi. See annaks Emmanuel Macronile ja Saksamaa kantslerile Friedrich Merzile võimaluse mõjutada EKP järgmist juhti ajal, mil nad veel võimul on. EKP vastus oli teadlikult mitmetähenduslik: Lagarde „ei ole teinud ühtegi otsust oma ametiaja lõpu kohta”. Uks jäi lahti.

Ekspertide küsitlustes tõusevad esile kaks nime: Hollandi keskpanga president Klaas Knot ja Hispaania endine keskpanga juht Pablo Hernández de Cos, kes juhib nüüd Rahvusvaheliste Arvelduste Panka ehk BIS-i, maailma keskpankade koostööfoorumit. Aprillis näitas OMFIF-i küsitlus, et nende toetus on võrdne. Financial Timesi majandusteadlaste küsitlus pani nad samuti ühisteks favoriitideks. Tegelik võistlus käib aga nende taga seisvate pealinnade vahel.

Madridi kandidaat ja kuberner, kes püüab teda peatada

Hispaania kampaania De Cosi toetuseks on kulgenud konarlikult. Pedro Sánchez kõhkles, kas toetada meest, kelle nimetas ametisse tema eelkäija Mariano Rajoy ning kelle juhitud Hispaania keskpank kritiseeris korduvalt valitsuse eelarvepoliitikat (El Debate). Vozpópuli andmetel kulus majandusminister Carlos Cuerpol nädalaid sisemist veenmistööd, enne kui Sánchez kaasa tuli. Valitsus toetab nüüd De Cosi, kuid avalikku ametlikku heakskiitu ei ole antud. Kampaaniat hoitakse teadlikult mitteametlikuna (Cinco Días).

Suurem probleem tuleb Hispaania enda süsteemist. Praegune Hispaania keskpanga juht José Luis Escrivá töötab De Cosi vastu, rääkides ajakirjanike ja teiste Euroopa keskpankuritega, et tema kandidatuuri nõrgestada (El Debate). Põhjus on kohtade aritmeetikas: kui De Cos saab EKP presidendiks, ei saa Hispaania samal ajal hoida kohta EKP juhatuses. See lõpetaks Escrivá enda võimalused.

Berliini vaikne panus

Saksamaal on avalikult oma kandidaat. Isabel Schnabel, kes kuulub juba EKP juhatusse, ütles Reutersile, et võtaks presidendiameti vastu, „kui küsitakse” (WirtschaftsWoche). Tema jäik intressipoliitiline hoiak teeb ta aga raskesti müüdavaks Lõuna-Euroopa valitsustele, kelle riigivõlg on suur ja kelle majanduskasv nõrgeneb.

Mais hindas Econostream, et Saksamaa näeb Knotis „parimat varuvarianti”, nimetades teda stabiilsusele keskenduvaks, väga kogenud ja eelarvepoliitiliselt tõsiseks kandidaadiks. See sobib Merzi ordoliberaalse hoiakuga: reeglipõhine distsipliin ja hinnastabiilsus on rahapoliitikas esikohal.

Prantsusmaa paistab olevat oma võimaluse kõrvale pannud. François Villeroy de Galhau lahkus Banque de France’i juhi kohalt enne tähtaega ning tema asemel nimetati ametisse Emmanuel Moulin, Macroni liitlane, kes pääses parlamendikinnitusest läbi napilt (Le Monde). EKP presidendiks ei ole esile kerkinud ühtegi Prantsuse kandidaati. Pärast kaht Prantsuse EKP presidenti, Jean-Claude Trichet’d ja Lagarde’i, näib Pariis leppivat sellega, et järjekord liigub mujale.

Mida valik muudab

EKP president kujundab intressiotsuste ümber konsensust ja otsustab, millal kasutada TPI-d ehk rahapoliitika ülekandemehhanismi kaitse instrumenti. Selle abil saab EKP osta riigivõlakirju, et hoida ära laenukulude järsk tõus näiteks Itaalias või Kreekas. Itaalia ja Saksamaa riigivõlakirjade intressivahe ehk erinevus, millega riigid turult raha laenavad, on 15 aasta madalaimal tasemel, ligikaudu 73-76 baaspunkti. See rahu püsib osaliselt turu usul, et TPI kaitseliin on usutav.

Analüütikud peavad De Cosi tsentristiks, kes kaldub pehmema rahapoliitika poole, eelistades kasvu toetamiseks madalamaid intresse. Ta on kogu karjääri jooksul toetanud TPI-d ja intressimuutuste järkjärgulist tegemist (BIS). Knot oli kunagi EKP üks häälekamaid range rahapoliitika pooldajaid. Viimastel aastatel on ta tooni pehmendanud, kuid tema eelistus kaldub endiselt karmima poliitika poole.

Ametlikult otsustab Euroopa Ülemkogu kvalifitseeritud häälteenamusega, pärast konsulteerimist Euroopa Parlamendi ja EKP nõukoguga (Consilium). Praktikas on iga senine EKP presidendi valik sündinud laiemates paketilepetes, kus liikmesriigid vahetavad omavahel EL-i tippkohti. Riiklik kuuluvus kaalub seal ideoloogia tavaliselt üles.

Hispaania ei ole kunagi EKP presidendi kohta hoidnud. Pärast Luis de Guindose lahkumist EKP juhatusest 31. mail ei ole Madridil seal üldse esindajat. See argument loeb. Otsuse määrab lõpuks see, milline pealinn suudab parema kokkuleppe teha ja kas Madrid suudab enne seda takistada omaenda keskpanga juhil De Cosi kandidatuuri kahjustamast.