Merz seob EL-i eelarve Ukraina €70bn puudujäägiga

Kantsler Friedrich Merz seab Saksamaa toetuse ELi 2028–2034. aasta eelarvele sõltuvusse sellest, et kõik liikmesriigid osaleksid Ukraina rahastamises, kirjutas Financial Times 9. novembril. Merz esitas tingimuse 6. novembri kirjas António Costale, kes juhatab ELi juhtide tippkohtumisi (Rapporteur). Kirjas seotakse kaks eri läbirääkimisteemat: Ukraina 2027. aasta rahastamispuudujääk ja ELi järgmine seitsmeaastane eelarve, mille võib blokeerida iga liikmesriigi valitsus.

Mida kiri ütleb ja mida mitte

Avaldatud väljavõtetes palub Merz kõigi riikide kohustust aidata katta Ukraina 2027. aasta rahastamispuudujääk „kõigil meil, ilma erandita“ (Rapporteur, Kyiv Independent). Ta seab kokkuleppe eeltingimuseks enne muid kulutusi puudutavaid läbirääkimisi.

Kyiv Independenti andmetel, kelle käsutuses oli samuti kiri, ei sisalda avaldatud väljavõtted ultimaatumit. Blokeerimisähvardus pärineb anonüümselt Saksa ametnikult, kes ütles Financial Timesile, et eelarvekõneluste lõpetamiseks on vaja kõigi liikmesriikide toetust.

Ähvardusel on kaalu, sest eelarve vastuvõtmiseks peavad liikmesriikide valitsused saavutama ühehäälse kokkuleppe ning Euroopa Parlament andma nõusoleku (ELi toimimise lepingu artikkel 312). Saksamaa võib oma nõusoleku andmata jätta, nagu ka iga ülejäänud 26 valitsust (Nõukogu juhend). Costa saab kompromissi vahendada, kuid ei saa ühegi valitsuse keeldumist tühistada.

Vetol oleks hind ka Berliinile. ELi kulutused ei peatuks, sest lepingu järgi kehtivad eelmise eelarve kulutamispiirid seni, kuni uus eelarve vastu võetakse (ELi toimimise lepingu artikkel 312). Uued prioriteedid jääksid aga ootele, sealhulgas kaitse- ja konkurentsivõime rahastus, mida Saksamaa ja veel viis valitsust nõudsid, kui tegid ettepaneku vähendada eelarve kogumahtu (Saksamaa valitsus). Berliin nõuab seega partneritelt Ukrainale suuremat panust, samal ajal kui soovib ELi kogukulutusi vähendada.

Puudujääk, mille katmist pole riikide vahel kokku lepitud

Siin tuleb lahus hoida kaks rahastamispaketti. Veebruaris leppisid ELi valitsused kokku oma seisukohas kuni 90 miljardi euro suuruse laenu õigusraamistiku kohta; laen kataks 2026. ja 2027. aastat (ELi nõukogu). Sellele lisaks on Ukraina ja EL tuvastanud 2027. aastaks umbes 70 miljardi euro suuruse rahastamispuudujäägi (Euroopa Komisjon). Kirja avaldatud väljavõtetest ei selgu, kui palju peaks iga riik maksma ega kust raha tuleks.

Kõigi valitsuste nõusse saamine läheb raskeks. Bulgaaria peaminister Rumen Radev on öelnud, et tema riik ei saa 70 miljardi euro paketis osaleda (Bulgaaria valitsus). Tšehhi, Ungari ja Slovakkia vabastati kehtiva laenu rahalistest kohustustest, kuid Merzi nõue tähendaks neile uute kohustuste võtmist.

Eelarve ise jagab valitsusi juba praegu. Riigid, kes maksavad ELi eelarvesse rohkem, kui sealt tagasi saavad, soovivad selle mahtu vähendada. Portugal ja teised riigid kaitsevad piirkondadele ning põllumajandusele mõeldud raha (To Brief). Merzi tingimus lisab teise vaidluse laua taha, kus esimestki pole lahendatud.

Ka Kiievi liitlaste seas on selle taktika suhtes kõhklusi. 6. novembril, enne kirja avalikuks tulekut, hoiatas Poola asevälisminister Ignacy Niemczycki, et Ukraina ja eelarve läbirääkimiste ühendamine võib kokkulepet raskendada (Euronews). Merz ei saa eeldada, et Ukrainat toetavad valitsused tema lähenemise heaks kiidavad.

Külmutatud Venemaa riigivara kasutamist pakutakse sageli viisina säästa riikide eelarveid. Belgia soovib aga, et teised valitsused jagaksid selle rahastamisviisi riske tagatistega, mida nad hiljem tühistada ei saaks (Belgia parlament). Nii jõuab küsimus tagasi riikide raha juurde: kes selle eest vastutab?

Komisjoni eelarve-eelnõus pakutakse hilisemateks aastateks Ukraina reservi, mille ülempiir on 88,9 miljardit eurot 2025. aasta hindades (määruse eelnõu). Rahastamine algaks 2028. aastal, seega ei kata see 2027. aasta puudujääki. Avaldatud väljavõtetest ei selgu, kas Merzi hinnangul piisab sellest rahast järgmistel aastatel.

Merz on muutnud Ukraina rahastamise ühisest eesmärgist eelarvekokkuleppe tingimuseks. Ta toetub vetoõigusele, mida saaks usutavalt kasutada, kuigi see lükkaks edasi ka kulutusi, mida Berliin ise taotleb. Merz pole öelnud, kes ja kui palju maksab. Kuni see selgub, on täiendav 70 miljardit eurot (Euroopa Komisjon) endiselt rahavajadus, mille katteks pole konkreetset plaani.