Lähis-Ida laevandusblokaad ähvardab Saksamaa autotehaseid, sest määrdeainete varud kahanevad

Saksa autotehastes võivad mootorid, kered ja akud olla liinil valmis, kuid autot ei saa tarnida, kui puudub sünteetiline mootoriõli. Euroopa hankis 72% III rühma baasõlidest Pärsia lahe rafineerimistehastest, mis on nüüd suletud või blokaadi all (Focus). Neid spetsiaalseid määrdeõlisid pannakse igasse uude autosse enne tarnet. Argus Media andmetel võivad Euroopa varud lõppeda juuni alguseks (Motorcycles News).

Hormuzi väin on olnud sisuliselt suletud üle kahe kuu. Toornafta pole Euroopa jaoks lähim probleem: Saksamaa saab Lähis-Idast vaid 6% oma toornaftast (Bundesregierung). Nõrk koht on rafineeritud ja spetsialiseeritud toodetes: määrdeõlide baasõlid, väetisetootmises kasutatav karbamiid ning keemiatööstusele vajalik väävel. Neile kaupadele pole kiireid asendajaid ja nende tarneahel käib suuresti Hormuzi kaudu. Mõju liigub tehastest väetisekuludesse, sealt toiduhindadesse ning lõpuks EKP inflatsioonilauale.

Pudelikaelad, mis loevad

Brenti toornafta hind oli 15. mai seisuga 109 dollarit barreli eest (MarketScreener), ligikaudu 45% üle kriisieelse taseme. Itaalia näide näitab aga, miks ainult toornafta osakaal eksitab. Itaalia impordib Pärsia lahe piirkonnast vaid 10% toornaftast, kuid sealt saabub 25% rafineeritud naftatoodetest (Corriere della Sera, Banca d'Italia). Just vahe toornafta ja töödeldud toodete sõltuvuse vahel koondab majandusliku surve.

Karbamiidi hind on Euroopas tõusnud mõne nädalaga 380 eurolt 1 000 eurole tonni eest (Confagricoltura via Open.Online). Poolas maksab tonn karbamiidi nüüd sama palju kui 3,5 tonni nisu, mis on mullusega võrreldes kahekordne suhe (Agroprofil). Saksa autotootjad otsivad alternatiivseid määrdeõliallikaid; kui neid ei leita, tähendavad tagajärjed lühendatud tööaega ja seisvaid tootmisliine (Kettner Edelmetalle). Ifo instituudi järgi oli aprillis hankeraskusi 13,8% Saksa tööstusettevõtetest, üle kahe korra rohkem kui jaanuaris (n-tv).

Kes maksab ja kui ebavõrdselt

Euroala üldinflatsioon tõusis aprillis 3,0%ni. Peamine tõukejõud oli energia, mille hinnad kerkisid aastaga 10,9% (Eurostat). Alusinflatsioon, millest on välja jäetud energia ja toit, püsib 2,2% juures. See tähendab, et šokk pole veel täielikult palkadesse ja teenuste hindadesse kandunud.

Riikide olukord erineb järsult. Rumeenias on inflatsioon üle 10%. Itaalia tarbijaühenduste hinnangul maksavad leibkonnad energia ja toidu kallinemise tõttu tänavu 926–1 225 eurot rohkem (Adnkronos). Poolas on diislikütus ligi 60% kallim kui mullu (Money.pl) ning kütus moodustab nüüd transpordiettevõtete tegevuskuludest 45–50% (Visline). Kõige valusamalt tabab hinnatõus riike, millel on suur sõltuvus imporditud fossiilkütustest, madalad kütuseaktsiisid ja nõrgem valuuta, mis võimendab dollarites noteeritud toormete kallinemist.

EKP lõks

Euroopa Keskpank jättis aprillis hoiustamise püsivõimaluse intressimäära 2,00% juurde, kuid Christine Lagarde ütles ajakirjanikele, et võimalikku tõusu arutati „ulatuslikult” (ECB). Bloombergi küsitlus arvestab nüüd kahe 25 baaspunkti suuruse intressitõusuga juunis ja septembris (Bloomberg). Bundesbanki president Joachim Nagel survestab avalikult: „Kellelegi ei meeldi intresse tõsta, kui kasv on nõrk. Aga meie mandaat on hinnastabiilsus” (Finanznachrichten).

Kõrgemad intressid ei tee naftat odavamaks. Küll aga pidurdavad need majandust, mis on juba surve all. Banca d'Italia negatiivse stsenaariumi järgi ulatub euroala inflatsioon 4,5%ni ja majanduskasv langeb -0,5%ni, kui konflikt venib (Banca d'Italia). Maailmapank nimetab olukorda „suurimaks tarnehäireks üleilmse naftaturu ajaloos” (World Bank).

FAO hoiatab, et väetise hinnatõus jõuab saagikuseni 6–9 kuuga (Open.Online). Nisu ja maisi hinnamõju ilmneb tõenäoliselt 2026. aasta augustist 2027. aasta veebruarini. Taristu ei paku kiiret väljapääsu: Araabia Ühendemiraatide Hormuzist mööduv torujuhe ei anna lisavõimsust enne 2027. aastat (CNBC). Euroopa 90 päeva strateegilised varud annavad puhvri, kuid neid kasutatakse, mitte ei täideta. Chatham House võtab olukorra kokku nii: „Hormuzi inflatsioonišokk alles algab” (Chatham House). EKP juunikuine otsus näitab, millist valu Euroopa poliitikakujundajad peavad väiksemaks: püsivamat inflatsiooni või välisele šokile lisatud intressidest tulenevat kasvupidurit.